Iga poni on oluline – endise noorsootöötaja kogemuslugu
Ma olin tööl Tartu Noorsootöö Keskuses (edaspidi TNTK) kokku 1509 päeva. Esialgu pidin tööpostile tulema asenduskohaga neljaks kuuks, kuid peale nelja kuud keeldusin siit lahkumast ja õnneks tuldi minu soovidele vastu. Varasemalt töötasin kohas, kus olin ainus noorsootöötaja. Kogemus jättis mulle tunde, et see valdkond lihtsalt sakib ja võib-olla polegi minu rida, kuigi õpitud eriala eeldaks vastupidist. Aga tegelikult ei sakkinud mitte noorsootöö ise, vaid puudus see, mis mulle kõige olulisem on ehk inimesed minu ümber. TNTK meeskond tõestas, et siin on olemas päris meeskond, kus sain oma ideedele vahetut tagasisidet ja kus iga päev tundsin, et minu töö päriselt loeb. Mul oli oma väike tiim Lille noortekeskuses, kus pakume 12–19-aastastele noortele turvalist ruumi, ning lisaks keskuseülene tiim, kellega koos töötades on tunne, et kõik hoiavad käest kinni ja rokivad sajaga. Inimesi võetakse meeskonnas täpselt nii autentsena, nagu nad päriselt on. Sellist üleolevat hinnangute andmist kellegi välimuse või olemuse kohta selles keskkonnas minu arvates ei eksisteeri. Klatšijutt ja muu laim on täiesti teisejärguline ning võid olla igasuguse välimusega poni, oled siiski tiimis oluline lüli. On olnud kohusetundlik vabadus valida – korraldada suursündmusi, olla rühmajuht malevas või osaleda välisprojektides, näiteks Esteem projektis Hispaanias. Kogu tiimiga käisime ka Islandil ja Maltal, et nuusutada sealset noorsootöö õhkkonda ja võtsime kaasa parimad ideed, mida oma praktikasse põimida. See mitmekesisus, võimalus valida erinevate projektide ja sündmuste vahel ning teha seda koos inimestega, kellega klapp on ehe,…








