Jaanika Palm
Jaan-Raul Ojastu
Autovabaduse puiesteel asuvas suvenoortekeskuses sai osaleda päris mitmel päeval eesti viipekeele õppe töötubades, mida viisid läbi koostöös Tartu Noorsootöö Keskusega Eesti Viipekeele Selts (EVS) ja Eesti Kurtide Noorte Organisatsioon (EKNO).
Töötubade eesmärk oli tutvustada igas vanuses linnarahvale Eestis teise ametliku tunnustatud riigikeelena kasutusel olevat eesti viipekeelt ja laiemalt selles keeles suhtlevate inimeste kogukonda. Alaeesmärgiks oli ühiskonna sallivuse suurendamine eri kogukondade vahel läbi teadlikkuse tõstmise viipekeelsete kogukonnast.
Eesti viipekeele viiplejaid on ligi 4500: need on ema- ja võõrkeelsed viiplejad, kes kasutavad regulaarselt eesti viipekeelt kas töö tõttu või muul põhjusel (Laiapea jt 2002: 4). Eesti viipekeelt on tunnustatud Eesti Vabariigi keeleseaduses alates 1. märtsist 2007. Keeleseaduse (2019) § 5 esimeses lõikes seisab: „Iga muu keel peale eesti keele ja eesti viipekeele on võõrkeel“.
Töötubade ülesehitus ei olnud selline, et esimese asjana õpitakse selgeks viiped. Töötubades toimus õpe läbi mängude, arutelude, aktiivse tegevuse.
Näiteks Eesti Viipekeele Seltsiga mängiti Aliast, abiks ainult kehakeel ja miimika, lahendati situatsioone, samuti abiks ainult kehakeel ja miimika. Ehk siis võib arvata, et tegemist oli pantomiimi või muu teatrikooli sisseastumiskatsetega. Nii võiski Autovabaduse puiestee külastajatele tunduda, kui mööduti suvenoortekeskuse alalt. Aga tegelikult selle pantomiimi käigus tuli välja, et eesti viipekeeles on paljud sõnad või tegevusviiped täitsa loogilised, näiteks raamatut lugema, võrkpalli mängima, jalgrattaga sõitma vmt.
Lisaks õppisid osalejad ära eesti viipekeeles kasutatavate sõrmendid (tähestik) ning igaüks harjutas oma nime sõrmendamist. Kuidas mängida trips-traps-trulli, rikkis telefoni jm kui rääkida ei tohi ja juhendad või suhtled ainult kehakeele abil. Läbi selliste tegevuste õpiti tundma eesti viipekeelt viiplevate inimeste kogukonna toimetamisi, muresid ja rõõme.
Mõned Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooni (EKNO) töötoad said samuti edukalt läbi viidud ja EKNO-l oli töötubade läbiviimiseks kaks eesmärki. Esimene eesmärk oli tutvustada ja õpetada eesti viipekeelt. Teiseks eesmärgiks oli tõsta ühiskonna teadlikkust viipekeelsete noorte olemasolust.
Töötubade käigus said külastajad tutvuda nii eesti viipekeele kui ka viipekeelsete kogukonna igapäevaseid tegevusi, näiteks millised takistused on neil kõneldavate inimeste ühiskonna hulgas ja kuidas saavad need kõneldavad inimesed pakkuda viipekeelsetele inimestele lahendusvõimalust, et nad oleksid meie ühiskonda kaasatud.
Takistused võivad olla näiteks ligipääsetavus infole ja kommunikatsioon kõneldavate inimestega, kuna peaaegu kõik asjad, mida me igapäevases elus oleme võtnud kasutusele, on rajatud põhinevalt kuulmisel. Näiteks kõigile filmidele ega seriaalidele ei ole lisatud eestikeelsed subtiitrid või ei ole tõlgitud eesti viipekeelde. Kõik tehnilised asjad on ehitatud tuginevalt kuulmisel. Mitte kõik elanikud ei valda eesti viipekeelt. Kõikides koolides puudub eesti viipekeele kui valikaine õppimisvõimalus.
Samuti sai EKNO-l võimalust tutvustada kaks erinevat aspekti kurtuse kohta – meditsiinilist ja sotsiaalkultuurilist aspekti. Meditsiinilise aspekti puhul vaadeldakse kurti kui puuet, mille raskusaste sõltub kuulmislanguse astmest. Sotsiaalkultuurilise aspekti puhul ei keskendu tähelepanu mitte puuduvale (kuulmine), vaid olemasolevale (viipekeel, sellele tuginev positiivne mina-pilt, kurtide kultuur) (Laiapea, 2006: 78-79).
Tartu Noorsootöö Keskus ning Eesti Viipekeele Selts jätkavad koostööd ning projekti „Tagurpidi kaasamine ühiskonda“ raames hakkavad toimuma eesti viipekeele koolitused nii koolides, noortekeskustes kui ka noortega töötavatele spetsialistidele.
Lisainfo:
Jaanika Palm
Tartu Noorsootöö Keskus
Ilmatsalu Noortekeskuse juhataja
Jaanika.Palm@raad.tartu.ee
