24.-26. juulil viis Ilmatsalu Noortekeskus noored taas metsa ja ikka looduses üleelamise õppepäevadele. Ka koht oli juba vana tuttav – Simisalu loodusmaja ja Kollassaare. Ka koolitaja oli meie vana sõber Erki Vaikre ettevõttest Estlander MTÜ.
Võiks ju arvata, et ka õpe oli sama sisuga, mis eelmisedki korrad. Jah, nii oli, aga selle erandiga, et kõik, mis õppepäevadel jutuks oli, tõlgiti ka viipekeelde. Nimelt oli meil suurepärane võimalus teha ühised üleelamise õppepäevad koos Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooniga (EKNO).
Planeerimist alustasime juba päris varakult, siis kui Eestis valitses veel eriolukord. Kuna majutustega olid veel raskused ning ka RMK metsamajadesse saamiseks kehtisid piirangud, siis me pidime erinevaid variante planeerima. Osalejate osas polnud ju vahet, kas ööbime telgis, metsaonnis või niisama lageda taeva all, kuid viipekeeletõlkidele soovisime siiski mitte nii ekstreemset olemist. Õnneks saime mingi aeg kinnitust, et Simisalu loodusmajas on võimalik kõikidel soovijatel ööbida.
Reedel, 24. juulil, kogunesime loodusmajas ning sissejuhatava ja tutvustava osana viisid viipekeelsed noored meile kõigile läbi väikese koolituse ja vahvad jäämurdmismängud. Tuleb välja, et viipekeel pole võhikule teab mis „hiina keel“, väga paljud viiped on täitsa loomulikud. Mõelge omaette, mis viibe võiks olla sõnadel „raamat, päike, pall, karu, õun“. Spikker asub Eesti Keele Instituudi kodulehel oleva „Eesti viipekeele – eesti keele sõnastiku“ all. Seega rohkem julgust suheldes viipekeelt kõnelevate inimestega.
Aga meie põhitegevus ehk looduses üleelamine sai alguse laupäeva, 25. juuli, väga vihmasel hommikul kui kogunesime loodusmaja ees, et minna koos koolitaja Erkiga Kollassaarde, mis asub loodusmajast u 4 km kaugusel rabade ja soode vahel. Teel sinna kuulsime juttu nii koha ajaloo, pärimuste kui ka loomade elu ja söödavate taimede kohta. Peatuse tegime nii hiiepuu kui ka ohvrikivi juures. Kollassaare on vana talu koht, kus on alles veel vana ait, kaev ja kelder. Koha hing, kes seda ala korras hoiab ning pärand- ja üleelamiskoolitusi korraldab, on Estlander MTÜ meeskond. Suur tänu neile selle eest.
Esimeseks suuremaks katsumuseks oli kohe algav rabakõnd. Teel raba poole, peatuste vahel, rääkis teine koolitaja Romas raba tekkeloost, eripärast, erinevusest soo ja raba vahel, raba loomadest ja taimedest. Mainin kohe ära, et murakaid, mustikaid ja sinikaid oli ikka väga palju. Peatusime rabasaarele püstitatud püstkoja juures ning valmistusime moraalselt rappa „sukelduma“. Rabakõnni jaoks ei olnud meil ei laudteed ega ka räätsasid vaid ikka oma kaks jalga ning abivahendina pikk puutoigas jalutuskepiks. Instruktor näitas väga elavalt ja praktiliselt ette kuidas rabas liikuda ja mida kindlasti teha ei tohi ja ka seda, kuidas toimida siis, kui oled ikkagi rinnuni rappa vajunud. Tähtis teadmine ja kõige alus – jää rahulikuks ja ära rabele. Kuna tagasiteed ka sõna otseses mõttes ei olnud, siis pidime minema ikka edasi, läbi laugaste ja älveste, abiks pikem toigas ja meeles just õpitud sõnad. Kuna liikusime ettevaatlikult, mõne julgema erandiga, kes proovisid veidi „uppuda“, siis saime rabast välja üllatavalt kuivalt, ainult märgade jalanõudega. Saime Kollassaarel märjad riided ja jalanõud kuivade vastu vahetada, süüa maitsva lõuna (muideks seekord taimetoidu põhine) ning järgmine õpe algas. Vaatasime ja proovisime kuidas kasutada tavalisi tööriistu – erinevad saed, kirves, nuga. Kuulasime juttu teemal vesi. Täpsemalt palju inimene üldse vajab vett, kuidas ja kust metsas leida vett, kuidas seda filtreerida, kui on vaja, ja kuidas keeta vett, kui omal nõud kaasas pole.
Kui oled metsa eksinud ning tead, et pead metsas veetma ka öö, siis sooja hoidmiseks saad valmistada endale varjualuse. Kuidas täpselt ning mida arvestada – neid näpunäiteid saime küllaga. Tähtis on saada üles ka tuli, mis hoiab nii sooja kui sellel saab valmistada ka sooja jooki või süüa. Vahemärkusena, et koolituskohas oli meil kogu aeg lõke, kus peal podises vesi. Vette lisasime tee pealt enda korjatud taimi – angervaks, põdrakanep, vaarikavarred ning imemaitsev taimetee oli kogu aeg võtta.
Kui tuletegemist on juba mitmel korral mainitud, siis saime seda teha ka praktikas. Metsa minnes on alati see häda, et Eesti ilm kipub olema vihmane ja niiske. Seega kui võtad metsa kaasa tikud, ja isegi kui oled need pakkinud veekindlalt, siis ikkagi saavad tikud niiskust ning tuld nendega üles teha on võimatu. Ka välgumihkel võib alt vedada. Siin ongi abiks tulepulgad. Kõik said proovida kuidas tulepulkadega tuld üles teha, vaja on vaid metsast leida õige materjal ja tulepulkade kasutamisel õige võte. Sellega ei jäänud keegi hätta, isegi kui leegi saamine väga vaevaliselt tuli.
Kui tuletegemine selge, siis oli aeg valmistada lõkkel õhtusöök. Selleks sai iga osaleja omale toiduaineid, mida lõkkel valmistada – seened, paprika, kartul, leib, röstitud sibul, taimne või ja vorstikesed (vegan), joogiks loomulikult taimetee. Kõht täis, laagriplats koristatud, nõud puhastatud, liikusime tagasi loodusmajja. Seal jätkus lõkkeõhtu, kus lõkkel sai valmistada magustoitu – küpsis vahukommi ja tumeda šokolaadiga. Pikk ja füüsiliselt aktiivne päev ei olnud suutnud meid väsitada ning lõkke juures mängiti mänge, joosti ringi, suheldi ja lihtsalt nauditi õhtut. Kuna vaikset suhtlust (viipekeeles) jagus pikemaks, siis otsest öörahu me ei kehtestanud. Lauamängud ning suhtlus toimus loodusmaja söögitoas edasi. Kui kella 3 ajal magama mindi, siis juba 3:30 oli planeerimata äratus. Nimelt hakkas maja alarm tööle. Kahjuks mina seda välja lülitada ei saanud ning ootasime peremeest, kes õnneks elab lähedal. Tuli välja, et koridori oli niiskust liiga palju sattunud ning süsteem pidas veeauri suitsuks. Signalisatsioon oli nii vali, et ka kurdid seda kuulsid/tundsid. Samas osad ei kuulnud midagi ja magasid kui kotid rahulikult edasi. Kuna ohtu ei olnud, siis lasime neil rahulikult magada. Siin tuligi välja maja üks arendamist vääriv koht – kurtide jaoks valgussignalisatsioon tubadesse. Igatahes hommikul oli elevust palju, kui kuuldi, et meil oli „ööhäire“.
Hommikul oli ehk veidi raske üles tõusta aga järgmine üleelamise teema ootas meid – ellujäämise käepaelte(võrude) tegemise töötuba. Ellujäämiskäepael ehk ingl k Paracord bracelet on vastupidavast nöörist valmistatud käevõru. Nööri on lahtiharutatult 2-3 m pikk ning seda saab vajadusel kasutada kui oled metsa eksinud – abivahend onni ehitamisel, käepärastest vahenditest koti tegemisel, esmaabi andmisel jmt. Seepärast nimi – ellujäämise käepael. Käevõruna on seda lihtne kanda randmel, lisaks praktilisusele on ta ka ilus.
Kui käepaelad valmis, siis oli tagasiside andmise aeg. Noored jaotati kahte gruppi ning nad said omi mõtteid ja tundeid grupis arutada ning siis panna kirja või joonistada paberile. Hiljem kanti kirjapandu/joonistatu kõigile ette.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et kõik olid väga rahul, tegevust oli parasjagu ning järgmine kord ollakse valmis tegema süvenenumalt – ööbima enda valmistatud varjualuses, teha ise savinõusid, vestma lusikaid, otsima metsast toitu jmt.
Enne ärasõitu sai veel öelda tänusõnu koostöö võimalikkuse eest, tänada meie toredaid viipekeeletõlke ning suurepäraseid osalejaid. Korraldajana ütlen julgelt, et kõigi nende noortega läheksin juba järgmisele põhjalikumale üleelamisõppele.
Lõpetuseks väike meelespea – kui metsa minna, isegi kui lähed ainult korraks seenele, siis paki endale kaasa üks pisike karbike, kus on ellujäämiseks vajalikud asjad, nagu näiteks vile, väike nuga, tulepulk, prügikott, nööri, multitööriist, õngekomplekt, lutsukomm, esmaabitarbed ja isiklikud ravimid, sool või puljongikuubik, teeküünal jmt. Huvi korral nimekiri siit: https://www.naiskodukaitse.ee/Uleelamiskarp_4203
Tegevusi rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Haridus- ja Noorteameti poolt elluviidava Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ raames.
