Mamalõga, focaccia, perepetši ja ratatouille – kuidas rahvustoidud panevad kultuure sõbrustama

Kas tunnete rahvusroogasid, mida olen maininud artikli pealkirjas? Kust maalt nad on pärit, mis rahvustel on need toidud tihti laual, mis toiduaineid pannakse sinna sisse? Kui ei tea, siis ma aitan: mamalõgat süüakse Ukrainas, focaccia on itaalia leib erinevate lisanditega, perepetše küpsetavad udmurdid ja ratatouille pole lihtsalt ühe roti nimi Pixari multikast, vaid prantsuse roog baklažanidest, tomatitest ja suvikõrvitsast. 

Selles artiklis tahan ma rõhutada kokanduse kultuuride vahelist poolt. Kokandusklubist on juba palju kirjutatud, teadagi on kokandusklubi kõige populaarsem tegevus noortetoas. Noored õpivad funktsionaalset lugemist ja arvutamist, arendavad peenmotoorikat, samuti õpivad nad töötama meeskonnas, võtma vastutust, jaotama rolle, kaasama ja delegeerima. Kindlasti meeldib noortele kokkamise maagia: kuidas toored koostisained moonduvad kokkade käe all üheks tordiks, supiks või praeks. Ja lõpus saab oma töö tulemusi ära süüa ka! 

Mis on aga veel väga tähtis, on kokanduse kultuuriline aspekt: sissevaade erinevate rahvaste ellu ja tavadesse, teise kultuuri kompamine läbi maitsete, arusaam, et maailm on väga mitmekülgne. Eestis süüakse maisi suhteliselt vähe, tavaliselt salatites ja võib-olla pitsa peal. Ukrainas maisi kuivatatakse ja jahvatakse kruubiks, sellest keedetakse putru, kuhu lisatakse juustu ja süüakse soolaselt (ja nii valmibki mamalõga!). Tuttav kapsas hüppab koos munaga lahtise sakilise lihapiruka sisse ja saab udmurdi perepetšiks ning noor saab teada, et udmurdid elavad Venemaal ja kuuluvad samuti soome-ugri hõimude alla nagu eestlasedki 

Ebatavalised maitsed avardavad silmaringi, meel rändab keele järgi erinevatesse maailma nurkadesse. Ühel laual võivad vabalt kohtuda vene pliinid, eesti mustikamoos ja ukraina dranikud (kartulikotletid). Nii saab kokandusklubi kaudu tuua noortele lähemale avatust ja tolerantsust, “nakatada” sooviga uurida geograafiat ja ajalugu ning panna noori oma klassikaaslastele või noortetoa noortele teise pilguga vaatama. 

Alati ei pea võtma teise kultuuri retsepte – ka eesti rahvusköögis leidub piisavalt aardeid, mida koos noortega avastada. Eriti siis, kui enamus noorteka külastajatest pärinevad vene või ukraina taustaga peredest. Armastus käib kõhu kaudu. Ka oma lähima armastus. 

 

Julia Barsukova  

uudised:

Talvevaheaeg Tartu Noorsootöö Keskusega 23.-27. veebruaril

Veebruari lõpus on koolinoortel taas aeg puhata ja nagu ikka, anname meie noortele võimaluse veeta vaba aeg sisukalt. Koolivaheaeg saab alguse 20. veebruari õhtul, mil algab väljasõit 12 noorega Narva, kus minnakse külla Narva Mereskautidele ning sekka tuleb ka noori nii Tallinnast kui Sakust. Üheskoos mängitakse erinevaid tutvumis- ja meeskonnamänge,

Loe rohkem »

“Pane ära see telefon käest!”

Talvekuudel muutuvad noortetoas aina tihedamaks päevad, mil noored igavlevad, lauamängudeks tuju ei ole, kuid kodutööde jaoks ka aega pole. Õues on piisavalt külm talveilm ja vabatahtlikult sinna hullama uisapäisa ei minda. Aga mida siis toas teha, kui midagi pole teha? Esmalt tuleb tundide kaupa vaadelda mänguderiiulit, mõtlikult pead kallutada ühelt

Loe rohkem »

Mobiilne noorsootöö – kohal seal, kus noored on

On hiline pärastlõuna. Kaubanduskeskuse ees seisab kamp noori. Osa scrollib telefonis, teised ajavad niisama juttu. Nende juurde astuvad kaks täiskasvanut, kes ei küsi, miks noored siin on, ega kamanda neid laiali. Nad ei küsi kohe midagi tähtsat, vaid ütlevad lihtsalt: „Tsau, kuidas läheb? Kas te soovite meiega natuke juttu rääkida?

Loe rohkem »