Ma arvasin, et noortepidu on minu kui õhtujuhi jaoks lihtsalt üks suur esinemine. Et see on lihtsalt üks roll mulle kui teatri armastajale. Aga see oli nii palju rohkemat…
Kohe kui mul tekkis võimalus 2026. aasta Noortepeo korraldustiimis olla, ei mõelnud ma hetkekski ja panin ennast kirja. Ja edasi läks juba väga kiirelt – iganädalased koosolekud nii kogu korraldustiimiga kui ka väiksemate tiimidega, kus liikmete vahel olid juba konkreetsed ülesanded ära jaotatud. Tasapisi hakkas pilt kokku saama: lava, valgus, heli, töötoad, külalised – iga detail luges.
Pidu algas kell 18.00, kuid meie, ehk korraldustiim, olime kohal juba 12.10 ja hakkasime tehnikat, valgust ning heli üles saali viima. See võttis umbes poolteist tundi aega. Seejärel oli kiire koosolek – panime kirja, kes on üldse kohal ja rääkisime kõige olulisema üle. Seejärel asus igaüks oma ülesannete kallale.
Mina ja teine õhtujuht Marta suundusime kell 14.15 tekstiproovi. Tegime kava mitu korda läbi, kohendasime lauseid, harjutasime üleminekuid. Tahtsime, et kõik sujuks loomulikult ja enesekindlalt.
Kell 16.00 tegime väikese söögipausi – sõime pitsat ja jäätist ning püüdsime korraks aja maha võtta.
Vahetult enne algust, lava taga seistes, tundsime mõlemad, kuidas süda hakkas kiiremini lööma. Ikka tulevad mõtted, et: “Kas kõik läheb plaanipäraselt? Kas publik tuleb kaasa?”. Aga kui me lõpuks lavale astusime ja esimesed sõnad ütlesime, kadus närv peaaegu hetkega. Rõõmsad noored ja esimene aplaus panid meid tundma, et oleme täpselt õiges kohas.
Enne kella kuut õue vaadates nägime, et külaliste järjekord oli väga pikk. See tähendas, et pidime kava kiiresti kohandama – lasime alguses DJ-l mängida ja tegime sissejuhatuse 20 minutit planeeritust hiljem. Selliseid improviseerimise hetki tuli veelgi. Just siis sain aru, kui oluline on meeskonnatöö ja üksteise usaldamine. Lava peal ei ole sa kunagi päriselt üksi.
Kogu peo aja toimusid ka erinevad töötoad ja tegevused. Näiteks oli kohale tulnud TÜ Naistekliinikumi seksuaaltervise keskus; võimalik oli teha nii endale kui ka sõbrale friendship braceleti (sõpruse käevõru) ning samuti oli olemas mokteilibaar, kus valmistasid imemaitsvaid jooke meie enda armsad korraldustiimi liikmed.
Üks meeldejäävamaid hetki oli see, kui vaatasin lavalt üle saali. Nägin noori omavahel naermas, tantsimas ja rääkimas. Sel hetkel sain aru, kui palju see pidu tegelikult noorte jaoks tähendab. Nad saavad olla nemad ise.
See noortepidu õpetas mulle rohkem, kui ma oodata oskasin. Õppisin improviseerima, kiiresti otsuseid vastu võtma ning usaldama nii ennast kui ka oma tiimi. Aga kõige rohkem õppisin ma seda, et suur asi sünnib väikestest panustest. Iga juhtme vedamine, iga proov, iga koosolek – kõik see loeb.
Õppisin, et kui kunagi tekib võimalus mõne sündmuse korralduses kaasa lüüa – ära kõhkle. See võib olla palju enamat kui lihtsalt üks üritus. See võib olla kogemus, mis jääb sinuga pikaks ajaks, isegi kogu ülejäänud eluks; ja see on maagiline.
Autor noor vabatahtlik Meribel Salmistu
