Tänase seisuga ei leidu ilmselt Eestis ja paljudes teistes riikides inimest, kes ei teaks mis tähendab pikemalt kodus olemine või uue olukorraga kohanemine. Poodi minek on justkui omaette sündmus, koristamisele ei tundu lõppu tulevat ja erinevaid trenne ning veebiseminare ilmub nagu seeni pärast vihma. Noored on koduõppele pagendatud, sõprade nägemine on tulevikku lükatud ja noorteka alagi siltidega kinni pandud. Kolm nädalat kodukontoris toimetamist on mu pähe tekitanud erinevaid süžeesid edasisest elu kulgemisest. Ikka veel tundub olukord kohati ulmelise unenäona ja paneb mõtlema, mis ikkagi toimub ja kaua veel? Kas noori nägemata on noorsootöö üldse võimalik? Kas see on uus ja põnev väljakutse või tume tulevik, kus noored unustavad meid sootuks?
Olles olnud noorsootöös pikemat aega, tean hästi miks ma seda tööd teen ja naudin. Noortega tegelemine on ütlemata mitmekülgne ja seetõttu minule kui suhteliselt multifunktsionaalsele neiule igati sobilik. Mulle meeldib näha, kui noor tuleb noortekeskusesse mitte kõige parema tujuga aga lahkub sealt rõõmsamana ja elavana. Teadmine, et olen suutnud ta päeva kasvõi natukenegi paremaks muuta, temaga suheldes ja erinevaid tegevusi pakkudes, teeb endalegi head meelt. Usun, et me kõik oleme kogenud seda, et kellelegi rõõmu valmistades peegeldub see kuhjaga tagasi ja see tunne on teadagi imeline! Siinkohal meenub, et meie keskuse põhimõtegi on, et noortest kujuneksid välja tegusad, loovad ja õnnelikud inimesed. Kas ei kõla mitte inspireeriva eesmärgina kuhu poole püüelda?
Kuid oota, mis siis nüüd ikkagi saab kui me noori reaalselt ei näegi? Õnneks meenub mulle ja teistelegi kiiresti, et nad on ju interneti avarustes ja sealt me neid nüüd püüdma hakkamagi. Kõigepealt võtame ette kõikvõimsa Instagrami. Genereerimine toimub tohutu hooga ja asjad tunduvad järjest rohkem sujuvat. Elagu digipädevused! Iga päev kajastab keegi mõnda teemat, mis võiks noori kaasa mõtlema ja tegutsema haarata. Teemad on kirjud nagu vanaema kootud käpik. Välja on võlutud erinevate elukutsete esindajad, kes nüüd kõik püüdlikult meie Instagramis esinevad ja stoorisid vorbivad. Peaks mainima, et programm on parajalt põnev ja ootan isegi, kes millegagi üllatada suudab. Isegi live söök valmib!
Mingil päeval videosid vaadates jään mõttesse, et järsku peaks üldse Youtube kolima, et noortele veelgi lähemal olla. Pole probleemi ja Martti Halliku sissejuhatav koolitus videomaailma saab põnevusega läbitud. Üritan seejärel ka ise videot teha aga filter ei tundu õige olevat, telefon tahab kastide otsast maha kukkuda ja sobivat programmi ka korraga ei leia, selleks korraks otsustan siiski loobuda kuid mõte jääb kestma. Paralleelselt käib teisel rindel Discordi avastamine ja noorte sinna meelitamine. Õnneks saabub teadmine, et nad on keskkonnaga hästi kursis ja tulevad täitsa vabatahtlikult. Jututoas lähevad käima kahoodid, erinevad meemid ja koolitöödki saavad seal üksteise abiga tehtud. Tahaplaanile ei jää ka omamoodi huumoriga Tiktok ning avastatakse Instagrami-TV võlud ja hakkab sinnagi sisu loomine. Sisetunde rahustuseks suhtlen aeg-ajalt messengeri teel noortega ja jõuan rahuoleva tõdemuseni, et nad saavad ilusti olukorraga hakkama ja tunnevad meist ja noortekast jätkuvalt puudust.
Aja jooksul saab mu peas veel rohkem kinnitust seegi, et noorsootöötajad on ütlemata loomingulised inimesed ning ideedest puudust ei tule. Kõik suudavad kiirelt ümber kohaneda ja asjadega sujuvalt kaasa minna. Skype ja Zoomi vahendusel kõlavad loosungid nagu „Meie passima ei jää“, „Tuleb hooga edasi minna“ ja tekib tunne, et kõik ongi võimalik. Üpriski motiveeriv suhtumine kas pole?
Millegipärast hakkavad järsku peas kummitama Taukari laulu sõnad nagu: „Ja ma tean, et ma sind enam tagasi ei saa aga ausalt saan hakkama…“ Ja ma siiralt usun, et me saamegi hakkama ja mitte ainult hakkama, vaid hästi hakkama. Igal hommikul ja õhtul Skype teel koosolekuid pidades tean, et me kõik anname oma panuse, et noored meid ära ei unustaks vaid hoopis veel rohkem igatsema hakkaksid. Meil on käes harukordne aeg, et tutvuda keskkondadega, kus nad asjatavad ja arendada endas oskusi, mida varem ehk ei ole jõudnud või on pisut hirmutavad tundunud. Ehk saan isegi vene keele niimoodi selgemaks ja valmib ka esimene vlog? Ning kui vahel tundubki, et kõik ülepea lainetama hakkab siis võib-olla peaksime korraks aja maha võtma, noorte eeskujul Nublut kuulama, sarvesaiad välja otsima ja leidma endas teadmise, et see kõik läheb üle, aga veel ei tea, et millal.
Kristina Kraani
Anne Noortekeskuse noorsootöö spetsialist
