Tahan teiega jagada ühte meetodit, mis on põnev ja kasulik ning sobib nii noortele kui ka noorsootöötajatele eneserefleksiooni
läbiviimiseks.
Õppisin seda rahvusvahelisel koolitusel “Mindful Bridges”, mis toimus 07.-13.09. Portugalis ja tundus väga väärt meetod avastamaks iseennast.
Meetodi autoriks on narratiivteraapia spetsialist ja kogukonnapraktik Austraalia Dulwich Keskusest David Denborough, kes kirjeldas seda oma raamatus “Retelling the Stories of Our Lives: Everyday Narrative Therapy to Draw Inspiration and
Transform Experience” elupuu nime all (“The Tree of Life”). Meetod sai täiendatud Zimbabwe psühholoogi ja narratiivterapeuti Ncazelo Ncube-Mlilo poolt ning seda populariseeris jutuvestjast blogija Nathan B. Weller. Elupuu meetodit kasutatakse toetamaks inimesi, kes on kogenud traumeeriva olukorra (sõda, lähedaste kaotus, vägivald, kiusamine jne), et soodustada inimese toimetulekut traumajärgsete negatiivsete mõjudega ning oma tausta, oskuste ja tugevate külgede väärtustamist.
Alguseks meil on vaja paberilehte – nii suurt kui võimalik, et kõik mõtted mahuksid ära, ja kirjutusvahendit. Tegelikult piisab pastakast või harilikust, aga kes soovib enda jaoks asja ilusamaks ja näitlikumaks teha, võib valida värvilisi vildikaid,
pliiatseid või rasvakriite.
Kuidas siis elupuu meetod välja näeb?
Aja poolest arvestame vähemalt
poole tunniga, võimalusel võib pühendada ka rohkem –siis saavad osalejad paremini keskenduda. Taustaks võib panna meditatiivset muusikat
või looduse hääli.
Nüüd hakkame oma elupuud joonistama. Meie elupuul on
- tugevad kaugele ulatuvad juured, mis jäävad pinna alla;
- paks võimas tüvi;
- pikad oksad, mis siirduvad ülesse ja eri suundadesse;
- suured lopsakad lehed okstel;
- ilusad õied ja
- mahlakad viljad okste otsas
- ning kompostikast või -hunnik puu all, natuke eemal.
Alustame juurtest. Nagu iga elus puu toitub oma juurtest, mis ulatuvad kaugele pinnase sisse, nii ka meie isiksuse juured viivad meid kaugele lapsepõlve
ja suguvõsa lugudesse. Siin me paneme kirja, kust me pärit oleme, mis kultuur ja keel toitis meid lapsepõlves, mis lood, uskumused või asjaolud on meid vorminud, mis tegevused / raamatud / kohad lapsepõlvest on avaldanud mõju meie edasisele elule.
Jõuame maa alt pinna peale. Siia jääb meie igapäeva rutiin, käesolev töö (kui oled seda ise valinud oma soovi järgi) või korduvad tegevused, mida teeme igapäevaselt vabast tahtest, et luua oma elule rütmi ja struktuuri.
Nüüd täidame tüve osa ja paneme sinna kirja meie isikuomadused, väärtused, rikastavad kogemused
ja oskused, mis viivad meid edasi.
Oksad on meie lühi- ja pikaajalised eesmärgid, unistused ja soovid. Milline sa tahad olla tulevikus? Mida tahad saavutada? Jaota need mõtted okstele üle kogu puu.
Puulatva, mis koosneb üksikutest lehtedest või lopsakatest lehekobaratest, paneme kirja kõigi nimesid,
kes meid on mõjutanud ja toetanud elu jooksul. Siin võivad olla nii inimesed kui lemmikloomad, nii elus kui ka juba läinud või fiktsionaalsed (nt mõni raamatukangelane), mõtlejad, kirjanikud, ühiskonnategelased jt.
Tähtis on meeles pidada, et meie puu on igihaljas ja lehed ei kuku kunagi ära, vaid jäävad meiega igaveseks pakkudes tuge ja
inspiratsiooni.
Lehtede juures asuvad ka õied, mis tähendavad ideid, tõekspidamisi, õppetunde, aga ka tähenduslikku materiaalset vara, mida sinu jaoks tähtsad inimesed on sulle pärandanud ja
mida sa oma elus edasi kannad ja arendad.
Õitest arenevad viljad – see on nüüd meie endi pärand, mida tahame jätta teistele: meie tööviljad, saavutused, põhimõtted ja elureeglid.
Kui pildil hakkab ruumiga kitsas saama ja viljad ei taha enam hästi mahtuda, siis võib joonistada eraldi lehele
vaagna oma elupuu viljadega.
Väga oluline osa pildist on kompostihunnik (või kompostikast) puu all. Sinna me paneme kirja kõike, mida tahame maha jätta, et edasi liikuda. Võib-olla tahame vabaneda traumeerivast suhtest, negatiivsest kogemusest, ahistavatest mõttemallidest.
Proovime vaadata sellele pagasile tänulikkusega, sest et ka see, mida paigutasime komposti, mis oli hetkes valus, ebameeldiv ja haavav, vormis meid sellisteks inimesteks nagu praegu oleme.
Kompostist saab aja pärast väetis meie elupuu jaoks.
Üks lisa, mida küll pole käesoleval pildil, kuid kasutatakse töös trauma kogenud noortega, on äikesepilv, mis läheneb taevast ja tähendab kriisi, rasket olukorda või traumeerivat sündmust, mida me ei saa ise ära hoida ega mõjutada ja mis võib olla kahjulik meile. Puu ise ei saa midagi teha äikesetormi vastu ja ta ei ole ka süüdi, kui saab kahjustada äikese poolt. Ohu allikaks võib olla ka inimene kirve või saagiga, tulekahju, põud, putukkahjurid või reostus.
Äikesepilve osa elupuu meetodist tuleb ette võtta vaid siis, kui läbiviija on teadlik, kuidas käsitleda negatiivseid emotsioone, mis võivad sel hetkel ülesse tulla. Juhul kui otsustate seda noortega läbi viia, tuleks eelnevalt koguda kõik puud kas keset ruumi põrandale või siis seinale, et tekitada Elumetsa. Kogukonna metafoorina näitab Elumets, kuivõrd tugevamad on meie elupuud üheskoos kasvades ja üksteist toetades.
Kui elupuu joonistused on kokku kogutud, võibki minna üle äikesepilve osale. Läbiviija joonistab suurel lehel tumedat pilve, mida osalejad täidavad üheskoos erinevate ohtlike teguritega, mõeldes oma elule. Täites seda ülesannet koos teistega, saavutavad osalejad distantsi oma elu kahjulike olukordade ning traumadega. Arutatakse, kuidas mõjutavad need äikesepilved noorte elu ja mis tunded tekivad neil, kes on seda kogenud. Siinkohal on tähtis rääkida tunnetest ja traumadest üldiselt ja mitte keskenduda osalejate isiklikule kogemusele – nii saavad noored väljendada oma mõtteid ilma häbi ja enesesüüdistusteta, vaatamata sellele, et mõned võivadki rääkida oma isiklikust kogemusest.
Pärast räägitakse kindlasti veelkord läbi, et mitte ükski puu ei kanna vastutust selle üle, kui saab äikesetormi või lageraie korral kahjustada, et iga torm möödub ja pärast tuleb päike tagasi taevasse ning et metsas (ehk siis kogukonnas) kasvades on puul turvalisem eluohtudest üle saada. Lõpuks saab gruppides arutada, kuidas kasvab puu “hea ilma” ajal ja mida me teeme, kui äikesepilvi pole nähtaval – kuidas veedame aega, mis toob rõõmu, kellega seda rõõmu jagame.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et elupuu meetod annab väga hea võimaluse keskenduda oma säilenõtkusele ja tugevatele külgedele. Tehes selle ise läbi, tundsin uhkust enda üle ja tänulikkust kõigile, kelle nimesid panin kirja juurte ja lehtede osas. Soovitan soojalt seda ilusat ja mõjusat meetodit nii eneseavastamiseks kui ka noorte kaasamiseks. Päikest, värsket õhku ja allikavett meie elupuudele!
Julia Barsukova, Anneke noortekeskuse noorsootöötaja
