Kas oled kunagi kogenud seda, et oled päev läbi sõpradega Snapchatis, Instagramis või Discordis suhelnud, aga õhtul tunned end ikkagi üksildaselt? See võib tunduda kummaline, kuidas saab üksildust tunda siis, kui oleme peaaegu kogu aeg teistega ühenduses?
Üksildus on teema, millest räägitakse üha rohkem. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul kogeb üksildust umbes iga kuues inimene ning enim kogevad seda noored (WHO, 2025). Samas ei tähenda üksildus lihtsalt sõprade puudumist, vaid see on tunne, mis tekib siis, kui meie suhted ei vasta sellele, mida me vajame või ootame (Alberti, 2019). Nii võib juhtuda, et meil on küll palju sõpru, kuid tunneme end siiski üksildasena. Digikeskkonnad on muutunud elu loomulikuks osaks, seal me saame omavahel jagada pilte videoid, mõtteid ning olla omavahel ühenduses ka siis kui kohtumine pole võimalik. Sellist sorti digikeskkonna kasutus, aitab leevendada üksildust, aidates olemasolevaid sõprussuhteid tugevdada, mitte neid asendada (Valkenburg et al., 2021). Digikeskkond võimaldab leida inimesi ja kogukondi, kus noor julgeb end avada, ennast väljendada ja leida sõpru, pakkudes tuge ja kuuluvustunnet (Holmarsdottir et al., 2024).
Kuid digikeskkondadel on ka oma varjukülg, sotsiaalmeedia on täis postitusi teiste inimeste elu parimatest hetkedest, parimast vormist, parimast reisist, perfektsuseni tuunitud näod ja ülepaisutatud rõõmsad hetked, ilma nende tagataustata. Antud postitused võivad viia sotsiaalse võrdlemiseni, kus enesega rahulolu on kriisi all, mõjutades nii meie enesehinnangut kui ka suurendades üksildustunnet (Valkenburg et al., 2021; Haidt & Rausch, 2026). Teise varjuküljena saab välja tuua selle kui kasutame digiplatvorme ja nutiseadmeid selleks, et halba tuju eemale peletada. Austraalias läbiviidud uuringus leiti, et noored, kes püüdsid üksildust või kurbust digikeskkondade abil leevendada, tundsid end küll tolles momendis paremini, aga kogesid järgmisel päeval rohkem negatiivseid emotsioone ja suuremat üksildust, kui enne, näidates kuidas ehk pidev ekraani taha põgenemine ei aita probleemi lahendada vaid süvendab seda (Scott et al., 2024).
Seetõttu ei ole kõige tähtsam küsimus see, kui palju aega noor internetis veedab. Vaid palju olulisem on see, kuidas ta seda aega kasutab. Kas digisuhtlus aitab hoida tähenduslikke suhteid ja toetab heaolu või tekitab pigem enesega rahulolematust ja süvendab üksildust?
Kasutatud allikad:
Alberti, F. B. (2019). A Biography of Loneliness: The History of an Emotion. Oxford University Press.
World Health Organization. (2025). From loneliness to social connection: Charting a path to healthier societies: report of the WHO Commission on Social Connection.
Haidt, J., & Rausch, Z. (2026). Social media is harming adolescents at a scale large enough to cause changes at the population level. In World Happiness Report 2026.
Holmarsdottir, H., Seland, I., & Hyggen, C. (2024). How can we understand the everyday digital lives of children and young people? In Understanding the Everyday Digital Lives of Children and Young People.
Scott, R. A., Zimmer-Gembeck, M. J., Gardner, A. A., jt. (2024). Daily use of digital technologies to feel better: Adolescents’ digital emotion regulation, emotions, loneliness, and recovery. Journal of Adolescence, 96, 539–550.
Loo autor Greete Kurrusk, Lillekese noortekeskuse noorsootöötaja
