Liisi Trumm
Lille noortekeskuse juhataja
Äsja lõppenud noorsootöö nädala loosung #teenendalehead rõhutab hästi vaimse tervise tähtsust ning seob teema noorsootööga. Seda, kuidas need teemad omavahel seotud on, saab uurida kahest aspektist: esiteks, kuidas noorsootöös osalemine aitab noortel parandada vaimset tervist, ning teiseks, kuidas noorsootöötajad ise oma vaimset tervist hoiavad. Selles kirjatükis keskendun viimasele aspektile, innustamaks noorsootöötajaid enda eest hoolt kandma.
Noorsootöötajad on tihti inimtüübilt maailmapäästjad, kes tormavad alati appi, kui noortel mingid probleemid on. Teiste murede lahendamiseks oleme me valmis, koolitatud ja avatud. Kuidas saakski teisiti, kui esmane nõustamine on üks noorsootöö valkonna suundi. Samas ei ole ju noorsootöö nädala loosungiks mitte „Tee teistele head“, vaid „Tee endale head“. Kas on aga võimalik sellise töö juures jääda teiste probleemidest puutumata ning seeläbi elada mõlema moto järgi korraga?
Mulle tundub, et üks neist eelnevalt nimetatud loosungitest vajab alati kordamist ja harjutamist. On inimesi, kes siis kas eelnevate kogemuste tõttu või lihtsalt ellujäämisinstinktist oskavad väga hästi enda eest seista, ent unustavad seejuures selle, et sageli on hoopis teised inimesed need, kes kaitset või tuge vajavad. Teised on siis need, kes muretsevad alati ümberkaudsete pärast, olles äärmiselt empaatilised ja võttes teiste emotsioone ja muresid enda kanda, unustades seejuures täiesti ära iseenda vajadused. Need on need, kes saadavad sulle hilisel õhtutunnil töömeili, ning kui sellele meilile kohe vastad, ütlevad, et: „Miks sa praegu tööd teed, sa peaks ikka puhkama ka!“.
Nagu eelnevalt mainitud, usun, et noorsootöötajad, sarnaselt kõikidele inimestega töötavatele spetsialistidele, kuuluvad põhiliselt sinna teise kategooriasse. Hea noorsootöötaja on empaatiline, abivalmis, hea suhtleja ning usaldusväärne. Kõik need omadused lausa kutsuvad teisi aitama ja eks see ole ka see, mida meilt selles ametis oodatakse. Probleem esineb aga siis, kui endale hea tegemine ununeb täitsa ära. Samas, keda me ikka väga aitame, kui meil endalgi kõik väga hästi pole? Lennukiga lennates korrutavad stjuardessid ja stjuuardid meile alati, et ohuolukorras pane kõigepealt endale hapnikumask ette, enne, kui teisi aitama lähed. Keegi võiks seda ka korrutada siis, kui õhtul voodis tuleb meelde, et üks töömeil jäi ikkagi saatmata ning uni ongi läinud, või siis, kui ütled perega spaas käimisest ära, sest paar asja vajavad veel nokitsemist.
Seega kutsun kõiki neid maailmapäästjatest noorsootöötajaid üles endale head tegema, sest vaid ennast hoides saad noortele anda parimaid arenguvõimalusi ja nõuandeid.
