Written by: Klajdi Kaziu
Role: Volunteer, part of the European Solidarity Corps programme of the European Union
ENG:
It was an Easter holiday, when I departed Albania, to start a new volunteering experience as a youth worker here in Tartu. After a few years of intensive work in democratization and peacebuilding in my country, I decided to take a break, change the environment, and reflect on my future goals. As cliche as it might sound, shifting the surrounding context may help you turn the tables, and think from a different perspective. At least, that was my expectation.
Throughout the past few months, I have joined my colleagues at Tartu Youth Work Center, whereby I got to experience Estonia’s best practices in youth activism, networking and community building. Back home, in Albania, youth work remains an underdeveloped field, hence youth workers are still advocating to have their profession officially recognized. There is very little public institutional support for the sector, thus making it highly dependent on NGOs project, and volunteering resources. Such a context limits the visibility of youth work and its spillover benefits towards youngsters’ development, thus societal understanding and investment in the field remains low.
By contrast, here in Tartu, I managed to see first-hand how working with and for young people can deliver change. Either working with disabled youth, or people from cultural and linguistic minorities, through providing them with a safe space for communication, social interaction and capacity building, we can help them explore new skills, ideas, and life perspectives. In Estonia, youth work is all about enabling resources and space for the youngsters to experiment and learn, rather than imposing restrictive frameworks. Starting with cooking classes, nature workshops, painting, planting, board gaming and discussion groups, Estonians invest in developing a free, inclusive, yet diverse generation, whereby each individual skill is cherished.
By contrast to my earlier experiences, here I learned how gamification can help advance youth non-formal and informal education. Although challenging, and new for me, I managed to adapt to such working practices. On a personal level, these approaches helped me develop intercultural and multilingual working skills, as well as, facilitation techniques and strategic patience, which stand at the foundations of youth work. Coming from a mediterranean country, where patience constitutes a rarely found feature, I am quite happy to be on the right path towards enduring restraint.
Jokes aside, these past few months have helped me find a better work-life balance, allowing me to reflect on what I like and dislike about my country. Indeed, traveling and experiencing different cultures and lifestyles teaches you to appreciate your own background and traditions. A sunny, warm Mediterranean climate and cuisine are my biggest pride. On reverse, I have simultaneously gotten attached to the structured, yet relaxed lifestyle of Estonians, who somehow manage to find space for their work, sports, socializing as well as snow removal within a single day! I would argue their “Midnight Sun” during summer months is to be blamed.
To conclude, thinking of my past months, I am grateful to be taking my chances in this new and truly amazing country. Kudos to the EU and it’s Solidarity Corps programme that allows young people, like me, in search of myself, my goals, and my talents, to be mobile, exchange, develop, and finally contribute back to our communities!
EST:
See oli ülestõusmispüha, kui ma Albaaniast lahkusin, et alustada uut vabatahtliku kogemust Tartus noorsootöötaja kingades. Pärast mõnda aastat intensiivset tööd demokraatia ja rahutagamise alal kodumaal, otsustasin teha pausi ning muuta keskkonda ja mõelda oma tuleviku eesmärkidele. Nii klišeelikult kui see ka ei kõla, võib ümbritseva keskkonna muutmine aidata pöörata elu ringi ja mõelda teisest vaatenurgast. Vähemalt see oli minu ootus.
Viimase paari kuu jooksul olen tutvunud ja koos töötanud oma kolleegidega Tartu Noorsootöö Keskuses ning siin olen saanud kogeda Eesti parimaid praktikaid noorte aktiivses tegutsemises, võrgustike ja kogukonna loomises. Kodumaal Albaanias on noorsootöö endiselt vähearenenud valdkond, mistõttu sealsed noorsootöötajad peavad seisma selle eest, et nende tööd ametlikult tunnustatakse. Albaanias on noorsootöö valdkonnas väga vähe riiklikku toetust, mistõttu on see väga sõltuv erinevate organisatsioonide projektidest. See piirab noorsootöö nähtavust ja kasu noorte arengusse, mistõttu ühiskonna arusaamine ja investeeringud sellesse valdkonda on madal.
Tartus on õnnestunud mul omal nahal kogeda, kuidas noortega koos ja noorte heaks töötamine võib muutusi endaga kaasa tuua. Töötades eriliste ja riskialdis noorte või kultuuri- ja keelevähemustesse kuuluvate inimestega, pakkudes neile turvalist suhtlusruumi, sotsiaalset suhtlust, saame aidata neil arendada uusi oskusi, ideid ja väljavaateid elule. Eestis tähendab noorsootöö pigem noortele ressursside ja ruumi võimaldamist, katsetamiseks ja õppimiseks, mitte piirava raamistiku loomiseks. Alates kokandustundidest, loodusõpitubadest, maalimisest, taimede istutamisest, lauamängudest kuni vestlusringideni. Sedasi panustavad eestlased vaba, kaasava ning mitmekesise põlvkonna arendamisse, kus iga noore individuaalsed oskused on väärtustatud.
Vastupidiselt oma varasematele kogemustele, olen saanud siin õppida, kuidas mängulisus võib aidata edendada noorte mitteformaalset ja informaalset haridust. Kuigi see on olnud väljakutse ja minu jaoks uus kogemus, õnnestus mul selliste töövõtetega kohaneda. Isiklikul tasandil on need lähenemisviisid aidanud mul arendada kultuuridevahelisi ja mitmekeelseid tööoskusi ning inimlikku kannatlikkust, mis on noorsootöö aluseks. Olen pärit Vahemere äärsest riigist, kus kannatlikkus on haruldane omadus, olen üsna õnnelik, et liigun selle poole.
Nali naljaks, kuid õpitud oskused viimastel kuudel on aidanud mul leida paremat tasakaalu töö- ja eraelu vahel. See on võimaldanud mul mõtiskleda selle üle, mis mulle oma riigis meeldib ja mis ei meeldi. Tõepoolest, reisimine ja erinevate kultuuride ja elustiilide kogemine on õpetanud mind hindama oma tausta ja traditsioone. Päikeseline ja soe vahemereline kliima ja riigi köök on minu suurim uhkus. Teisalt olen kiindunud eestlaste struktureeritud, ent pingevaba elustiili. Nad suudavad ühe päevaga kuidagi aega leida nii tööks, sportimiseks, suhtlemiseks kui ka lumekoristuseks! Ma väidan, et nende suvine “Keskööpäike” on selles süüdi.
Lõpetuseks, mõeldes oma möödunud kuudele, olen tänulik, et võtsin võimaluse nii uues ja tõeliselt hämmastavas riigis. Kudos EU-le ja Solidaarsuskorpuse programmile, mis võimaldab minusugustel noortel, kes otsivad iseennast, eesmärke ja oskuseid. Noortel on võimalus liikuda, kogeda, areneda ning lõpuks jagada kogetut ja õpitut enda kogukondades!
