„Not a single plane survived in the sky.” – this promising sentence was said by my father before I crossed the checkpoint at the Budapest airport for the first time in my life. He was absolutely right about that however I didn’t feel myself peaceful enough to appreciate his encouragement. Nevertheless I had no choice but to accept the inevitable and get on a plane. I was waiting with a stomach cramps to start the boarding right before 14:15. I tried to be really optimistic, two hours are not that long and maybe I will even enjoy it. Well – except for the take-off – that’s what happened altough it is still not something what I would do every single week.
The first stop of my trip to Tartu was Riga, the capital of Latvia. I looked positively at the day ahead of me because according to the weather forecast it would have been a nice and warm, sunny day. Well, what was waiting for me was everything but nice weather: a chill, 12°C temperature and pouring rain. What a great overture to a new „beginning”.
After the relatively bustling and spacious Budapest airport I felt that I was in a scene of a bad horror movie at the Riga airport. There were no open shops and waiting passengers. I was walking through the winding route as I would be in an endless maze from where there is no way out. And the rain and the darkness made the creepy mood even worse.
After luckily getting out of the maze a bigger challenge came after: buying a bus ticket from a non-english speaker vending machine which we finally solved more or less successfully with three other Hungarian girls. Let’s say, if an inspector had come, we would have stuck on the sieve. After about a half an hour bus travel we arrived to the city center where I was only a quarter of an hour’s walk away from my overnight accomodation. I have to admit, it is not easy to carry a 28kg luggage up and down into the tunnels. Because for some inexplicable reason there was n
o pedestrian crossing on the surface. But at least I wasn’t able to lift my arms for three days. 😀
Arriving at my accomodation I had no more energy than to inform my family of the lucky arrival and sleep. If only I could, because I was spinning from tiredness and excitement all night long and slept only four hours. The next morning I looked more tired but enthusiastic the day ahead. After breakfast I tousled my luggage all the way back to the bus station and I could’t decide if I am weaker or something happened because it was really hard to pull. At the station the truth was revealed: one of the four wheels lost the battle against the cobbles.
After I got rid of my glazing weight, I set off for the old town what – I have to say – I managed to discover almost completely. I got acquainted with the medieval, the 19th century and the soviet part of the center and during the sightseeing I even managed to walk into a movie shoot which was very politely brought to my attention by the security guard. And not to mention one of the shopping centers – the Galerija Centrs which has an interesting exhibition about it’s history – where I sat down tiredly at half past three and realized that I still had more then three hours until my bus left.
After endless hours while I was focusing on not close my eyes even for a second because I knew I would have fallen asleep immadiately, the last act of my journey finally arrived. Although I was extremely exhausted I wasn’t able to take some rest. However I didn’t mind because that way I could witness a wonderful sunset.
Finally right before eleven P.M. I captured the sign: Tartu Bussijaam. Although my knowledge of the Estonian language was quite deficient I realized that I had arrived to my home city for the next year.
EST:
“Ega ükski lennuk ei ole taevasse jäänud.” – selle paljulubava lause ütles mu isa enne seda kui ma esimest korda elus Budapesti lennujaamas kontrollpunkti ületasin. Tal oli küll selles osas täiesti õigus, kuid ma ei tundnud end piisavalt rahulikuna, et tema julgustust hinnata. Sellest hoolimata ei jäänud mul muud üle kui leppida paratamatusega ja minna lennukile. Ootasin seal kõhukrampides, et täpselt kell 14:15 oma reisi alustada. Püüdsin olla eriti optimistlik-kaks tundi pole ju nii pikk aeg ja ehk ma isegi naudin seda. Nojah – välja arvatud õhkutõus – see on siiani miski mida ma iga nädal teha ei sooviks.
Minu esimeseks peatuseks jõudmaks Tartusse oli Riia-Läti pealinn. Olin positiivselt meelestatud, sest ilmaennustuse kohaselt oli tulemas kena ja soe, päikseline päev. Tegelikult aga ootas mind seal kõik muu kui ilus ilm: jahedus, 12 kraadine temperatuur ja paduvihm. Milline suurepärane avamäng uuele „algusele”.
Pärast suhteliselt elavat ja avarat Budapesti lennujaama tundsin, et olen Riia lennujaamas justkui halba õudusfilmi sattunud. Poed olid suletud ja ootavaid reisijaid polnud. Kõndisin mööda käänulis
t rada, nagu oleksin lõputus rägastikus, kust pole väljapääsu. Vihm ja pimedus muutsid jubeda meeleolu veelgi hullemaks.
Pärast õnnelikku labürindist väljumist saabus järgmine veelgi suurem väljakutse: bussipileti ostmine mitte-inglise keelt kõnelevast automaadist. Lõpuks lahendasime selle enam-vähem edukalt kolme teise Ungari tüdrukuga. Ütleme nii, et kui inspektor oleks tulnud, oleksime me aga sõelale kinni jäänud. Pärast pooletunnist bussisõitu jõudsime kesklinna, kus ma olin oma ööbimiskohast vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Pean tunnistama, et 28 kilo kaaluvat pagasit ei ole just väga lihtne tunnelites üles-alla vedada. Mingil seletamatul põhjusel puu
dusid seal ka ülekäigurajad. Aga vähemalt ei suutnud ma kolm päeva oma käsi tõsta. 😀
Ööbimiskohta jõudes jätkus mul energiat vaid peret oma õnnelikust saabumisest teavitada ja magama jääda. Kui ma vaid oleksin saanud magada, sest vähkresin üleväsimusest ja põnevusest ning magasin vaid neli tundi. Järgmisel hommikul nägin veelgi väsinum välja kuid olin entusiastlikult meelestatud eesootava päeva pärast. Pärast hommikusööki vinnasin oma pagasi tagasi bussijaama ning ei suutnud mõista kas ma olen nõrgem või juhtus midagi, sest kohvrit oli raske tõmmata. Bussijaamas aga selgus tõde: üks neljast rattast oli kaotanud võitluse munakivide vastu.
Pärast koormast vabanemist seadsin sammud vanalinna poole. Tasub mainimist, et seda õnnestus mul täielikult avastada. Tutvusin keskaja, 19. sajandi ja kesklinna nõukogude osaga ning samal ajal sattusin isegi filmivõtetele, millele turvamees väga viisakalt tähelepanu juhtis. Samuti väärib mainimist kaubanduskeskus-Galerija Centrsist, kus oli huvitav näitus selle ajaloost -, seal ma siis istusin, väsinult kell pool neli ja mõistsin, et mul on bussi väljumiseni veel rohkem kui kolm tundi.
Pärast lõputuid tunde, mil keskendusin sellele, et ma ei sulgeks silmi isegi hetkeks, sest teadsin, et oleksin kohe unne vajunud, jõudis lõpuks kätte minu teekonna viimane vaatus. Ehkki olin äärmiselt kurnatud, ei suutnud ma veidigi puhata. Kuid see ei muserdanud mind, sest nii võisin näha imelist päikeseloojangut. Viimaks vahetult enne kella ühteteist jäädvustasin sildi: Tartu Bussijaam. Kuigi minu eesti keele oskus oli üsna puudulik, sain aru, et olin järgnevaks aastaks oma kodulinna jõudnud.
Beáta Pravetz
Tartu Noorsootöö Keskuse Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtlik
