12. augustil tähistame ülemaailmset noortepäeva, mida tähistas tänavu ka Tartu linn koostöös Tartu Noorsootöö Keskusega. Täpsema ülevaate meie korraldatud noortepäevast leiad siit.
Mina rääkisin aga noortepäeva korraldusmeeskonna ühe noorima liikmega –
Robiniga, kes sai päeva jooksul proovida nii sündmuse korraldamise kui ka päevajuhi rolli.
Kes sa oled ja kust sa tuled?
Mina olen Robin, mulle öeldakse ka Ron ja tulen Tartust.
Kuidas sa üldse noortepäeva korraldusmeeskonda sattusid?
Noorsootöötajad kutsusid mind ja teised Lillekese noored, kes olid juba korraldusmeeskonnas, inspireerisid mind liituma.
Oled noortekeskuses aktiivne ja osaled ka erinevatel sündmustel. Kas meenub veel mõni üritus, kus oled olnud korraldamisel abiks või vabatahtlikuna kaasa löönud?
Jaa, näiteks osalesin sel kevadel ka noorteka kodukohvikute päeval. Seal meeldis mulle väga. Kuidagi mõnusalt oli kõik korraldatud, kõik oli väga selge ja arusaadav.
Millistes tiimides sina noortepäeva ettevalmistamisel kaasa lõid?
Mina olin sponsorlustiimis ja kujundustiimis ning lisaks olin päevajuht.
Milline see ettevalmistus sinu jaoks oli? Kas pidid palju koosolekutel käima?
Koosolekutel oli vahepeal natuke keeruline olla, sest tundus, et seal räägitud jutt ei puutunud alati minusse. Varem ma ei olnud mõelnud sellele, et sellise sündmuse korraldamisele läheb nii palju tööd või et peab nii paljudel koosolekutel käima. Lõpuks olid need koosolekud seda kõike väärt.
Kas midagi korraldamise juures üllatas sind?
Mis mind väga üllatas, oli see, kui sõbralikud ja toetavad olid teised korraldustiimi noored. Minu jaoks oli tiimis päris palju neid, keda ma üldse enne ei teadnud. Alguses ma natuke kartsin, et nad ei võta mind omaks, aga tegelikult tuli välja, et nad on hoopis väga toredad.
Kui sa mõtled nüüd tagasi tervele noortepäevale, siis mis sulle esimesena meenub?
Esimese asjana meenub see, et sain olla päevajuht.
Oled sa varem midagi sellist teinud?
Selline päevajuhtimine oli minu jaoks päris uus kogemus. Kindlasti ei ole ma varem nii suure publiku ees seisnud ega rääkinud!
Mis tunne oli enne päeva algust?
Selle päeva hommikul olin ma närvis ja võib-olla ikkagi natuke elevil ka. Kodus olles mõtlesin veel, et ma ei tea, kas julgen ikka lavale minna. Mõtlesin, et ma võib-olla ikka ei taha päevajuht olla.
Aga kui ma kohapeal esimese proovi sain tehtud, hakkas kuidagi parem. Lõpuks tekkis hoopis selline lahe tunne, et juhuu, ma saan laval olla! Muidugi proovi ajal ei olnud ju palju rahvast. Õhtul, kui inimesi hakkas kogunema, tuli suur hirm ja mõte, et ütlen midagi valesti ja pärast on peaesinejad pahased.
Mis oli selle päeva juures kõige kergem ja mis kõige raskem?
Kõige lihtsam oli lavalt ära tulla ja kõige raskem oli lavale minna.
Mis tunne oli siis, kui päev lõpuks läbi sai?
Mäletan, et kui see päev lõpuks läbi sai, siis pea valutas, olin meeletult väsinud, aga samal ajal oli peas üks mõte: „Ma tahaksin, et see päev veel kestaks ja et saaksin veel laval olla.“
Koduteel rääkisime teiste korraldustiimi noortega veel sellest, kuidas meil oli koos nii lahe ja kuidas me nii suure asja ikka ära tegime.
Kas sa soovitaksid ka teistele noortele mõnes sellises korraldusmeeskonnas kaasa lüüa?
Jaa, kindlasti soovitaksin! Seal saab ennast proovile panna erinevates valdkondades, kindlasti saab ka uusi tutvusi ja julgust ka juurde.
Ja sul on juba järgmine sündmus ees – 1. septembril toimuv TeadFest. Mis roll seal sind ootab?
Seal olen ma digitelgis. Ma tahtsin kindlasti ära proovida ka paneelis osalemist ja seda saan teha juba 3. septembril Kaubamajas!
Loo kirjutas ja intervjueeris Eva Maria Aru, Lilleke noortekeskuse noorsootöötaja ja noortepäeva korraldustiimi liige.
Foto Ander Iva
