Eesti keele õppimisest räägitakse sageli täiskasvanute vaatenurgast, kuid palju harvem küsitakse noortelt endilt, mis neid tegelikult keelt õppima motiveerib ja mis seda teekonda ponnistab. Vestlesin nelja Tartus elava noorega vanuses 14–17 aastat, kelle emakeel ei ole eesti keel. Kuigi nende keeleoskus on erinev, joonistus nende vastustest välja mitmeid ühiseid mõtteid.
Kõige tugevamaks motivatsiooniallikaks peavad noored praktilist vajadust. Eesti keele oskus aitab igapäevaelus hakkama saada ehk suhelda teiste inimestega, õppida, leida tulevikus tööd ning avab rohkem võimalusi. Üks noor sõnas, et ta õpib eesti keelt, sest soovib tulevikus Eestis töötada. Teine tõi välja, et tahab Eestis elada ning seetõttu peab keeleoskust väga oluliseks.
Mitme noore jaoks ei tähenda keeleõpe ainult sõnade ja grammatikareeglite omandamist. Keele kaudu õpitakse tundma ka inimesi, kultuuri ja maailma ennast. Samuti peetakse oluliseks võimalust riigisiseselt reisida ning suhelda erinevate inimestega nende emakeeles. Üks noor meenutas, kuidas rahvusvahelises projektis oli just keeleoskus see, mis aitas vajadusel abi küsida ja olukorraga toime tulla.
Kõige sagedamini kerkis vastustes esile üks oluline märksõna ehk praktika. Noored tunnevad, et ainult klassiruumis õppimisest ei piisa. Nad sooviksid rohkem elulisi olukordi, kus keelt kasutada. Eelkõige aitab noori rääkimine emakeelsete kõnelejatega, osaleda huviringides, vaadata filme, kuulata muusikat või lihtsalt suhelda inimestega eesti keeles. Nende hinnangul muutub keele õppimine palju lihtsamaks siis, kui selle kasutamiseks tekib loomulik vajadus.
Samas tõid noored välja ka mitmeid takistusi. Keele õppimise teeb keeruliseks laiahaardeline grammatika, eriti käänded ja sõnavormid. Veelgi enam mõjutavad motivatsiooni sotsiaalsed kogemused. Üks noor kirjeldas, et tunneb end halvasti, kui inimesed tema eesti keelt parandavad ebaviisakalt või suhtuvad vigadesse üleolevalt. Teine tõi välja, et mõnikord
räägitakse tema eest lause lihtsalt lõpuni, enne kui ta ise jõuab vastata. Sellised olukorrad vähendavad julgust eesti keelt rääkida, isegi siis, kui õppimissoov on olemas.
Huvitaval kombel ei pidanud ükski noor kooli halvaks keeleõppe kohaks. Pigem leiti, et kool annab hea aluse, kuid sellest üksi ei piisa. Sooviti rohkem praktilist suhtlemist, huvitavaid tunde ning võimalusi keelt turvalises keskkonnas kasutada. Üks noor meenutas, et talle meeldisid eesti keele tunnid just siis, kui need olid õpetaja kaasahaaravad ja huvitavad.
Kui küsisin, mida parem eesti keele oskus nende elus muudaks, olid vastused erinevad. Mõne jaoks tähendaks see paremaid hindeid ja rohkem enesekindlust, teise jaoks paremaid töövõimalusi või isegi võimalust osaleda eesti keele olümpiaadil. Üks noor ütles lihtsalt, et hea keeleoskus annaks talle vabaduse minna ja õppida seal, kus ta ise soovib.
Nende nelja noore vastused näitavad, et motivatsioon eesti keelt õppida on olemas. Kõige rohkem innustab neid päris elu ehk võimalus suhelda, õppida, töötada ja kuuluda Eesti ühiskonda. Samal ajal vajavad nad julgustavat keskkonda, kus eksimine on loomulik osa õppimisest. Sageli ei olegi suurimaks takistuseks keel ise, vaid see, kas noor tunneb, et tal on turvaline seda kasutada.
Intervjueeris ja artikli kirjutas Liisa Tammoja, Anne noortekeskuse noorsootöötaja
