Suur suvi on täies hoos. Soojakraadid kerivad tõusvas joones ja üha rohkem aega saab veeta rannas laineid taga ajades. Suvi on hea aeg, et tõmmata aeg päriselt maha, jalad seinale visata ja võta mitu mõnusat ja aeglast hingetõmmet. Igapäevaelus ja ühiskonnas, kus suur rõhk on pandud produktiivsusele ja kiirustamisele, kipub puhkamise olulisus meeles minema. Aga puhkamine on täisväärtuslikus elus sama oluline nagu jalgpalli maailmameistrivõistlustel korralik jalgpall.
Kuid üks huvitav asi võib ilmneda suviti puhkamise juures. Kuigi kooli-või töörattas ruttamine võib olla üsna kurnav, on see sageli ka üsna rutiinne. Inimloomusele mõjub rutiin ja ettearvatav päevarütm turvaliselt. Kui saab ette teada, mida teatud aeg päevas toob ning milleks kasvõi vaimselt ette valmistuda, kulub mõtteenergiat vähem ning saab asjatada teada-tuntud turvatsoonis. Suvi või üleüldiselt pikem puhkus lööb rutiinid ajutiselt üsna pea peale. Vaheldus on hea, aga kohanemine võib mõjuda jahmatavalt. Järsku on vaba aega – mida sellega siis nüüd ette võtta? Kas saan kõikide sõpradega kokku, kellega muidu graafikud üldse kokku ei lähe või lõpuks naudin üksinda enda urus rahu ja vaikust? Kas lähen kõikidele festivalidele, kuhu vähegi saab või matkan kõik RMK matkarajad läbi? Kas tegelen mõne uue hobiga või vaatan kõik sarjad ära, mida vähegi saab? Kas ma leian mingi uue hobi või viskan jalad seina ja vaatan pilvi tunde ja tunde?
Kooli ja töö ajal on meie päevad sageli ette määratud. On tunniplaanid, tähtajad, kohustused, ootused ja rollid. Me oleme õpilased, töötajad, klassikaaslased, kolleegid, lapsed, sõbrad. Suvel võib tekkida haruldane võimalus küsida: kes ma olen siis, kui mind ei defineeri hinded, tööülesanded või teiste ootused? Mis ma teen, kui lõpuks saan ise valida, mida oma päevaga teen?
Ega valima ei pea. Kõige jaoks võiks ju aega olla. Aga kui valikuid ikka jube palju on, siis ajab silme eest kirjuks. Ja pea sassi.
Paar nippi julgen siiski anda:
Tee midagi lihtsalt sellepärast, et see teeb sind rõõmsaks!
Tavarutiinis kipume valima oma tegevusi nende kasumlikkuse pärast. Kas see on piisavalt asjalik, kas see arendab mind, kas see toob raha, kas sellest on pärast äge teistele rääkida ja nii edasi ja nii edasi. Eks neid asju tuleb silmas pidada. Aga mitte alati. Mine metsa ja moluta. Uju nii palju, kui jaksu on. Vaata kõik “Kättemaksukontori” osad ära. Mine tivolisse. Loo hetki, mis toovad lihtsalt puhast rõõmu!
Veeda aega lähedastega, kuid anna võimalus ka iseendaga mõnusalt aega veeta!
Lähedastega ja tuttavatega veedetud aeg on hindamatu ja hetki mõnusalt koosolemiseks tasub igal juhul tekitada. Aga jõhkralt oluline on ka endaga aega veeta ja rohkem sõbraks saada! Üksi oma mõtetega olemine ei pea olema sügav, vaimne ega täiuslik. Mõni päev tulevad head ideed. Mõni päev on peas ainult segadus. Mõni päev saad aru ainult sellest, et oled väsinud — ja ka see on tähtis avastus. Üksi olemine ei tähenda üksildust. See võib olla kohtumine iseendaga. Ja nagu iga kohtumine, võib see alguses olla veidi kohmetu, aga ajaga muutub tuttavamaks.
Artikli autor Kerttu Kuku, Ilmatsalu noorte- ja kogukonnakeskuse noorsootöötaja
Pildi autor: Maanus Kullamaa
