Oleme tõenäoliselt kõik oma elus kasvõi korra kokkupuutunud stereotüübiga või kuulnud laiemas ühiskonnas seda, et tätoveeringud ning needid jätavad inimesest ebaprofessionaalse mulje ega sobi osadele tööpositsioonidele. Väga suureks vaidluspunktiks osutuvad tihti just teeninduses olevad ametikohad, sest ettevõtte juhid võivad karta, et teenindaja või konsultandi keha modifikatsioonid mõjutavad negatiivselt nende klientide arvamust ja usaldust ettevõtte osas. Oleme viimase 10-15 aasta jooksul õnneks hakanud aktiivselt sellest stereotüübist siiski eemale liikuma ning kohtame aina enim erinevate stiilidega inimesi erinevatel tööpositsioonidel. Kuidas aga on lood noorsootöös? Millist eeskuju loob tätoveeringute ja neetidega noorsootöötaja noortele?
2022. a suvel Tartu Noorsootöö Keskusesse tööle asudes oli mul 6 tätoveeringut, millest nähtavad oli 5 tükki, kulmuneet ja 8mm venitatud tunneli kõrvaaugud. Praeguseks on lisandunud 3 uut, suurt nähtavat tätoveeringut, nina- ja huuleneet ja 2 kõrvalesta neeti. Lisaks sellele kannan peaaegu igapäevaselt üsna alternatiivse stiiliga riideid – bändi embleemidega pükse ja/või rock/metal bändi T-särke. Võrreldes mõne korraliku punkari või gootiga on siiski minu välimus pigem selline tagasihoitum ja kõnekeeli üldistades ‘’emo’’.
Alustades tööd avatud noortekeskuses oli mul algselt isegi endal väike hirm selles osas, et kui ‘’tugevalt’’ ma võiks või tohiks enda stiilil lasta välja paista. Mul oli T-särke, mida algselt meelega tööl ei kandnud, sest kartsin, et äkki hirmutab mõne noore ära. Mõne aja pärast sain aga aru, et see kõik on minu enda peas leitutatud hirm. Mulle jõudis kohale, et mida julgemalt ja autentsemalt ma ennast ise esindan, seda ausama sõnumi saan ka edastada noortele sellega, et nad saavad ning tohivad olla täpselt sellised nagu nad on, ja luua neile keskkonda, kus on erinevused esindatud ja soojalt oodatud, olles ise see ‘’teistsugune’’ täiskasvanu. Viimase poole aasta jooksul on meie keskuses alternatiivse stiiliga noorte arv kõvasti kasvanud ning lihtsalt juba stiili baasilt on kontakti tekkimine palju kergem ja loomulikum, sest mõlemad osapooled tunnetavad koheselt üksteises midagi sarnast, mis omakorda annab turvatunnet.
Tulles keha modifikatsioonide juurde, siis on mu põhisõnum see – need on väga head vestluse algatajad. Noored küsivad minult väga tihti nii minu tätoveeringute kui ka neetide kohta küsimusi, mille kaudu saab liikuda sügavamalt teema põhistesse vestlusesse. Kui küsimusteks on ,,Kas see oli valus?’’, ,,Palju see maksis?’’, ,,Millise tätoveerija juures see tehtud on?’’ vmt, siis saame noortega ettevõtta tätoveeringute ja/või neetide ohutuse teema ning arutleda nendega kaasnevate riskifaktorite ning ettevaatusnõuete üle. Tihti liigub sellest vestlusest edasi teema miks ei ole tätoveeringuteks sobilik pastakatint, millega noored tihti ise ennast ‘’tätoveerida’’ üritavad. Jagan neile infot, mis üldse on tätoveeringu tint, kuidas see nahka mõjutab ning inimese verega seguneb, mille tõttu peab see olema läbinud kindlad testid ning ettenähtud nõuded, mis võivad ka piirkonniti erineda (nt USA vs. Euroopa Liit). See on üks olulisemaid infokilde, mida noortele alati selle vestlusega edastada üritan, sest sellest niisama ei räägita ja noor ei pruugi selle teadmiseni ise tulla. Lisaks räägin neile, et tätoveerimine ning needistamine PEAB toimuma steriilses ja puhtas keskkonnas, steriilsete vahendite ja professionaalse tegijaga – neid eirates on tagajärjeks tõsine infektsioon, mis võib edasi viia veel muude tõsiste terviseprobleemideni. Arutame ka selle üle, kuidas tätoveeringu/needi asukoht mõjutab valutaset ning omakorda millest see sõltub – inimeste erinev valu taluvus, lihasmassi kogus ning närvisüsteemi tundlikkus erinevatel kehaosadel.
Teine teemanurk, kuhu sisse saab hüpata, tuleb siis kui noored küsivad ,,Mitu tätoveeringut sul on?’’ või ,,Mida su tätoveeringud tähendavad?’’. Tulenevalt sellest, et minu tätoveeringutest kaheksa tükki 9st on seotud minu lugude ja kogemustega, mis on väga isiklikud, siis annab see hea aluspinna üksteise paremini tundma õppimiseks. Näitan neile kõik oma tätoveeringud ükshaaval ette ja olenevalt sellest kui hästi me noortega juba üksteist teame, räägin neile nende taustalood lahti. Väga tihti järgneb sellele see, et noor tunneb ennast emotsionaalselt turvalisemalt jagada midagi isiklikku ka enda kohta – kas seotult millegagi, millest just ise rääkisin, või midagi täiesti muud. Peale nende lugude rääkimist on seda lausa õhus tunda, kuidas minu ja noorte vahel on mingi soojem, empaatilisem kontakt, sest tihti see, mida olen elus kogenud, on noorte jaoks üllatus ja see paneb neid päriselt mõtlema selle üle, et täiskasvanutel on minevik, ja nad ei pruugi elada praegu mingis lillelises ‘’täiskasvanu maailmas’’, kus ühtegi raskust pole.
Tätoveeringud ja needid teevad minust professionaalsema noorsootöötaja. Osates kasutada neid peale aksessuaarina veel lisaks tööriistana, mis aitab mul noorsootöötajana noorte teadmisi sellest teemast laiendada, tõsta teadlikkust ohutusest ja luua positiivseid kontakte, on see üks minu suurimaid trumpe. Lapsevanemad hoiavad tihti usku, et see ‘’emo’’ stiil ja/või muusika on mingi faas noore elus. Vahest võib-olla on ka. Ma armastan olla see ‘’emo’’ noorsootöötaja, kes ei kasvanud iialgi sellest faasist välja, vaid see on täpselt see, kes ma olen, ning annan noortele võimaluse näha spetsialisti, kes kannab bändide T-särke, armastab karjuvat metal muusikat ning tuleb iga mõne aja tagant mõne uue tätoveeringuga tööle.
Artikli autor Helen Voogla
