Sügis on kohal, lehed muudavad värvi ja õhk on karge, kuid Ilmatsalu noortekeskuses on soe ja aina rohkem elu. Meie tiim unistab, et sellest majast saaks veel avatum ja mitmekülgsem paik, kuhu tunneksid end oodatuna mitte ainult noored, vaid kõik Ilmatsalu ja ümbruskonna elanikud. Meie majas on ka nüüd selline ametikoht nagu kogukonna spetsialist ja kõik noorsootöötajad kannavad kogukonna noorsootöötaja nime. Avan natuke kogukonna mõistet ja vaid ühte põhjust paljudest, miks on kogukonnad ja nende roll oluline.
Mõiste “kogukond” on muutunud väga populaarseks ja seda kasutatakse üpris sageli. Kogukond on igapäevaelu lahutamatu osa ja kuigi seda mõistetakse intuitiivselt, on sellel mitmeid tähenduskihte (Narusson, 2024). Kõik inimkooslused ei ole näiteks kogukonnad – omavalitsus on omavalitsus, pere on pere, meeskond on meeskond (Narusson, 2024). Alison Gilchrist on toonud välja, et kogukonna peamisteks tunnusteks on sotsiaalsed suhted, seotus, ühised tegevused, samuti paiga, kultuuri jagamine ja tugi igapäevastes, kuid elamiseks ja ellujäämiseks vajalikes asjades (Gilchrist, 2019). Miks võiks meile kogukondi vaja olla?
Tänapäeva kiire elu ja erinevad viisid, kuidas oma aega veeta on tekitanud generatsioonide vahele lõhe. Eri vanuses inimesed ei lävi enam igapäevaselt nii nagu nad on seda varasemalt teinud. Tervitatakse üksteist viisakusest trepikojas või vahetatakse korraks pilke ühistranspordis. Generatsioonide vaheliste vastastikuste teadmiste, toetuse ja kogemuste vahetamise potentsiaali ei ole peaaegu üldse kasutatud. Vanasti oli see loomulik, et mitu põlvkonda elas ühe katuse all ja hoolitses üksteise eest. Eestis on oluline neile teemadele rohkem tähelepanu pöörata, sest nii võivad laheneda mitmed näiteks vanurite üksinduse, vaimse ja füüsilise tervisega seotud probleemid meie ühiskonnas.
Võiks mõelda ka sellele, mida tähendab kui inimene on “üksik”. Kuidas üksildus meid mõjutab? Kuigi kõik inimesed soovivad olla õnnelikud, on üksilduse tunnet nii noortel, alles täiskasvanuks saanutel, keskealistel inimestel kui ka vanemaealiste seas ja see viitab suurele probleemile ühiskonnas (de Jong-Gierveld, Van Tilburg & Dykstra, 2006). Tuleb teha vahet üksilduse kui isiku subjektiivse tunde ja üksinduse kui objektiivse valiku vahel (de Jong-Gierveld, Van Tilburg & Dykstra, 2006). Üksildus on subjektiivne nähtus ehk inimesed võivad olla üksildased oma tuttavate, sõprade keskel ehk ilma, et nad viibiks füüsiliselt üksinda (Perlman & Peplau, 1981). Üksilduse vähendamiseks tuleks soodustada või luua just tugevaid sotsiaalseid sidemeid. Üksilduse tunne ei ole vaid ühes kindlas generatsioonis levinud. Seda võivad kogeda igas vanuses inimesed, olgu nad siis inimeste keskel või üksi. Tänapäeva tempokas ja individualistlikus maailmas tuleks kõigi generatsioonide üksilduse tundele rohkem tähelepanu pöörata.
Seega, astuge julgelt läbi, kasvõi lihtsalt tere ütlema. Võtke sõber ka kaasa, jagage meiega oma mõtteid ja unistusi, et see maja võiks veelgi rohkem särada ja olla koht, kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi tulla.
*Kogukonnaveeb. (i.a). Külastatud 19.10.25, https://kogukonnaveeb.ee/
Artikkel: Mari Krüüner
Kasutatud kirjandus
de Jong-Gierveld, J., Van Tilburg, T. G. ja Dykstra, P. A. (2006). Loneliness and social isolation. In The Cambridge handbook of personal relationships (pp. 485-500). Cambridge University Press.
Gilchrist, A. (2019). The well-connected community: A networking approach to community development (3rd ed.). Bristol: Policy Press.
Narusson, D. (2024). Kogukonna tähendused. Kirik keset küla: Koguduse ja kogukonna koostöö.
Perlman, D. ja Peplau, L. A. (1981). Toward a social psychology of loneliness. Personal relationships, 3, 31-56.