Talvekuudel muutuvad noortetoas aina tihedamaks päevad, mil noored igavlevad, lauamängudeks tuju ei ole, kuid kodutööde jaoks ka aega pole. Õues on piisavalt külm talveilm ja vabatahtlikult sinna hullama uisapäisa ei minda.
Aga mida siis toas teha, kui midagi pole teha?
Esmalt tuleb tundide kaupa vaadelda mänguderiiulit, mõtlikult pead kallutada ühelt küljelt teisele, vähemalt kolme mängu sellelt riiulilt puudutada ja siis edasi seista. Kui nüüd tuleb julgusepoisike põue, siis kõval häälel võib küsida, kas keegi soovib midagi mängida. Paraku jagus meie tuppa ainult üks julgusepoisike ning keegi midagi ei vastanud. Nüüd on võimalus, et hoopis noorsootöötaja võtab härjalt sarvist ja tuleb sinuga mängima.
Mida rohkem on noortetoas inimesi, seda valjem, loomingulisem ja aktiivsem on õhkkond. Lausa nii aktiivne, et üle noortetoa hõigatakse ,,Pane ära see telefon käest! Tule mängima!’’ Nii oleme seda “superigavust” eemale peletanud ja ka täiesti ära unustanud, mängides kõige klassikalisemaid lapsepõlvemänge, nagu „Uka-uka“, „Heeringas-heeringas“, peitus või mis tahes vormis kullimäng.
Nendele mängudele on noored lisanud tänapäevaseid nüansse. Näiteks „Heeringas-heeringas, üks, kaks, kolm“ on noorte jaoks tuntud kui „Red light, green light“, mis on tulnud Netflixi menusarjast „Squid Games“. Kuigi noored ise kutsuvad seda just selle ingliskeelse nimega, siis on nad teadlikud, et teglikult on meie kultuuriruumis sama sisuga mängu nimeks „Heeringas-heeringas, üks, kaks, kolm“. Sellest sarjast, ka erinevatest arvutimängudest, on noored noortetuppa kaasa võtnud mänge, mida justkui iseenesest teavad enamus noortetoa noori ning mida ka meie noorsootöötajatena nende kõrval õpime ja kaasa mängime.
Noortetoas igapäevaselt töötades on tore näha, kuidas vanad mänguvormid jäävad ning saavad juurde erinevaid variatsioone – noored ise moderniseerivad mänge, mis on põlvkondade kaupa orbiidil püsinud. Nii saamegi edasi anda ja elus hoida oma pärandkultuuri.
Liis Küpar
Lilleke noortekeskuse vastutav noorsootöötja
