Lapsena unistasin saada õpetajaks. Ma kujutasin ette, kui armas ja hooliv ma oleksin. Ma ei mõelnud, et mul võiks noortega suhtlemisel tekkida probleeme. Come on, ma olen ise ka noor ja tean kõiki blogijaid, keda nad jälgivad!
Nüüd aga avanes mul võimalus töötada vabatahtlikuna noortega Tartus Anne Noortekeskuses. Ja “Mis toimub?” oli esimesed kaks kuud põhiline fraas mu peas. Muidugi ma olin lummatud võimalusest siin olla. Ma planeerisin tegevusi, mis mulle endale huvi pakuvad: rääkida noortega, inspireerida neid ja muuta maailm paremaks paigaks. Lisaks soovisin osaleda erinevatel üritustel, kohtuda uute inimestega, kokata uusi toite, pühendada rohkem aega oma erinevatele hobidele (nagu näiteks moedisain, stsenaariumite kirjutamine, raamatute lugemine jne).
Ja nüüd oleks sobiv mõneks “ootused vs reaalsus” meemiks.
Reaalsus on see, et esimesed paar kuud kohandusin keskkonna, inimeste ja kõige tähtsam – uue tööga. Ma ei olnud kunagi varem töötanud noorte valdkonnas. Ma isegi ei mõelnud sellele kunagi. Ja siin ma olin, omandanud bakalaureusekraadi reklaami erialal ja omades toimetajana kaheksa aastat töökogemust, tehes oma esimesi samme noorsootöö valdkonnas. See on üks keeruline, samas kaunis teekond.
Noorsootöötajana olen avastanud, et võin olla ka karmikäeline. Ma proovin olla rõõmsameelne ja lahke, aga meie meeletult aktiivsed noored vajavad ka rangemat daami. Ma mäletan, kuidas esimesed paar kuud noored kutsusid mind “tädi, kellele meeldib rääkida tõsistest asjadest,” sest ma olin neile rääkinud tõsistest globaalsetest probleemidest. Nendega oli raske rääkida sellistel teemadel, sest noored kaotasid kiiresti huvi. Ma muutsin oma suhtumist mitmel korral ning õpin siiani. Aga juba praegu oskan ma välja tuua kõige olulisemad asjad, mida ma oma vabatahtliku aasta jooksul õppinud olen:
Kuulamine ja vaatamine:
Mängud, mida nad mängivad, videod mida nad vaatad, muusika mida nad kuulavad. Õnneks ma juba teadsin enamik nende lemmikmuusikuid ja blogijaid. Samas vahel ma tunnen, et ma olen mõningate asjade jaoks liiga vana. Ja samal ajal naeran nendega koos mõne imeliku TikToki video üle ja tunnen ennast jälle 13aastasena. Isegi, kui ma ei tea midagi või kedagi, siis noored on alati valmis mulle nendest rääkima. Ja see on tõesti hinnaline.
Sa ei saa koguaeg kena olla:
Ja sa ei peakski. On raske olla koguaeg tore tädi, kui töötad aktiivsete noortega. Neil on raske reegleid jälgida. Sul endal on raske vaadata, kuidas nad reegleid rikuvad. Ja see võib olla väsitav mõlemale poolele. Seega noortega suheldes ma proovin alati meenutada, milline olin mina nende vanuselt. See aitab mul mõista nende motivatsiooni ning mitte vihastuda nende peale.
Mõnikord sa ei mõista neid:
Ja nemad ei mõista sind. Ja see on peaaegu jumala okei. Me oleme pärit erinevatest generatsioonidest. See on okei, kui sa ei ole huvitatud samadest asjadest, nagu nemad on. Ja “vise versa” (the other way around). Alguses ma oli väga kurb, et nad ei olnud huvitatud mõningatest ettevõtmistest, mida ma pakkusin neile. Nüüd ma mõistan, et see on täiesti normaalne. Ma olen õppinud sellest palju.
Suhtle noortega, kui neile midagi planeerida:
Noored teavad ise kõige paremini, mis teeb neid õnnelikuks. Seega on hea nendega sel teemal suhelda. Neil on alati häid ideid. Lisaks tunnevad nad ennast vajamineva ja väärtustatuna, kui neilt abi küsida.
Ära alahinda noori ning ära suru maha nende tundeid:
Mu kallid teismelised on tihti pahased väikeste ja mitte nii tähtsate asjade pärast. Aga tähtis on meeles hoida, et need mõttetud ja väikesed asjad on seda vaid minu jaoks. See ei tööta, et öelda neile, et “sa ei mäleta seda 1 tunni/päeva/kuu/aasta pärast. ”Enamusele neist on kõige tähtsam see, mis toimub PRAEGU. Ja praegu on nad pahased. Parem on neid kuulata ning vastata empaatiaga.
Need on viis asja, mida mina olen õppinud. Ma ei suuda oodata, et avastada veel rohkem seda maastikku ning jagada oma kogemusi teistega!
Inessa Markaryan
Anne Noortekeskuse Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtlik