5.-9. septembrini toimus Sõpruse silla all üks suur sagimine. Nimelt valmis seal eesti ja soome tänavakunstnike ja noorte koostöös suur mural või õigem oleks öelda muralid, kuna kaetud said mitmed seinad, trepid ja isegi asfalt, kokku üle 500 ruutmeetri pinda.
Tegevuse peamine eesmärk oli pakkuda noortele võimalust õppida ja panustada legaalselt avalikku kunsti.
Noori juhendas rühmitus SirkusRakkausPumPum, kellel on sarnastes ettevõtmistes pikaajaline kogemus.
Osaline (15 a): “Mulle meeldis. Tore, et selline asi ette võeti ja selle käigus noori kaasati. Võimalusi teha korralikku tänavakunsti pole just eriti palju või vähemalt pole mina nendele peale sattunud. Seega oli hästi eriline kogemus.”
Teine osaline (15 a): “Tore oli ja mulle meeldis. Kõik olid abivalmid ja nõus aitama, kui meil küsimusi tekkis ning tavaliselt tõesti selliste projektide peale ei satu, eriti nooremana ja kui pole palju kogemust, aga väga vahva oli ja ma võtaks sellistest asjadest tulevikus rohkem osa. Meile anti palju rohkem valikuvabadust oma töödega kui ma oleks arvanud”.
Mural valmis sõpruslinnade Tartu ja Tampere 30. aastapäevaks ning seepärast oli selle läbiv teema ka sõprus.
Murali pidulik avamine toimus 10. septembril, kus oma tervitussõnad ütlesid teiste hulgas ka Tartu linnapea Urmas Klaas ning Tampere abilinnapea Aleksi Jäntti.
Projekti eestvedaja oli Tampere maja ning see kuulus projekti Diggiloo – Digital Cultural Production from Youth to Youth programmi.
Sõnaseletusi:
Katusmõiste on avalik kunst, mille alla eraldi kategooriatena jäävad tänavakunst, muralism, (nimepõhine) grafiti ja kuskil selle äärealal toimub ka sodimine.
Tänavakunsti eristab muust avalikust kunstist selle isetekkelisus, mõningane anarhilisus.
Suuremahuline seinamaaling on mural. Siit lähtubki ka põhjus, miks suured seinamaalingud, mida kiputakse tänavakunstiks nimetama, seda siiski pole, sest kui seda teha tahta, tuleb bürokraatia kadalipp läbida, teos kooskõlastada. Kunstnik pole siis üksi selle idee autor, seal on palju inimesi, kes annavad oma ideid ja tingimusi juurde, see pole kunstniku sõltumatu nägemus. Suur seinamaaling eeldab vaba pinda, pinna omaniku luba, rahalisi vahendeid tõstukite rentimiseks ja värvide ostmiseks. Toimub sarnane protsess nagu kunstigaleriides, kus kuraator valib kunstniku ja teosed.
Allikas: https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/2642