Järgnevas artiklis jagan oma mõtteid 17. novembril toimunud MIHUSe korraldatud veebiarutelu „Kuidas jääda maailmast hooliva noorena ellu keskkonnakriisis? – mõttekoht noorsootöös“ osas.
Nimetatud arutelul meenus mulle, üks ilmselt minu hilisemat erialavalikut mõjutanud hetk, mida soovin ka lugejatele jagada.
Mäletan oma kooliajast, millalgi põhikooli aegu, klassi ei mäleta, kui Tallinna vanalinnas, äkki Loodusmuuseumi ruumides, oli keskkonnaprobleeme kajastav näitus. Näituse nime ma ka ei mäleta aga mäletan ainult seda, et see kõnetas mind palju sügavamalt kui ükskõik milline saastamise, reostuse, kasvuhoonegaaside jmt kohta käiv artikkel või koolis möödaminnes kuuldud jutt. Minu mäletamist mööda oli see mingi rändnäitus, mis käis ringi mööda riike. Vabalt võin ka eksida aga näitus igal juhul oli päris.
Näitusel olid keskkonnaprobleemid ja hoolimatuse tagajärjed tehtud „puust ja punaseks“. Kuna sel ajal kõneldi rohkem kasvuhooneefektist, kasvuhoonegaasidest, osooniaukudest, El Niño mõjust jmt, siis näitus keskendus paljuski nendele aspektidele. Aga suur rõhk oli ka saastel, reostusel ning kuidas soojenev kliima mõjutab uhkeid skulptuure Euroopas. Näitusel oli tuba, mis kujutas endast surnud metsa – hall, kidurad puud, sompus ümbrus, aimatava reostus jalge all. Ühesõnaga rusuv olustik ja taustaks masendav ja meeli painav vaikus. Oli tuba, kus oli toodud niiskuse mõju skulptuuridele, et kuidas soojenev kliima hävitab ka inimese ehitatud uhkeid kunstiteoseid. Oli tuba, kus oli näha pilte, kujusid merereostuse tagajärjel hukkunud lindudest ja loomadest. Oli ka palju muud, mis hetkel kohe ei meenu.
MIHUSe veebiarutelu jälgides ja kuulates mõtet, kuidas „jube äge on potte-panne kokku lüües“ miskile probleemile tähelepanu juhtida, tuligi mul meelde see kunagi aastakümneid tagasi olnud näitus. Miks ei võiks koostada ka praegu sellise näituse, väljapaneku vmt, kus sa koged füüsiliselt kõike seda jubedust, mis Maal toimub – prügi täis veekogud, surnud linnud naftaväljadel, maharaiutud vihmametsad, üleujutuse all kannatavad maad, põua all kannatavad maad, massilise ületootmise tagajärgi, saastet (nt sudu suurlinnades). Nimekiri saaks lõputu. Lihtsalt foto näitamine ja dokumentaalide vaatamine ei ole nii mõjus, kui selle ise kogemine. Vahemärkusena, et on väga häid dokumentaalfilme, mida peaks koolides, huviringides, noortekeskustes rohkem näitama. Meie noortekeskuse noori pani väga mõtlema dokfilm, kus räägiti/näidati loomade/lindude sees olevat plastmassi kogust.
Veebiarutelult meeldisidki mulle kõige rohkem mõtted, mida andis edasi Keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunik Liisa Puusepp – rohkem rääkida ja praktikas läbiviia tegevusi nii koolis, huvikeskustes, noortekeskustes jne. Arendada suuremat ja tihedamat koostööd looduskeskustega.
Mina olen võtnud noortekeskuse põhisuunaks loodushariduse pakkumise. See aga ei tähenda, et me õpime linde, loomi, taimi. Või noh, õpime küll aga seda selle vaatega, et kuidas looduses ellujäämise kohapealt toime tulla. Mis taim on mulle siis kasulik, mis taim kahjulik, mida ütleb mulle mingi looma jälje nägemine jmt. Looduses üleelamise oskus ning pärimuse tundmine on üks osa sellest, kuidas noortele rääkida keskkonnast, panna neid mõtlema, tegutsema loodushoiu suunal, kasvõi hiljem kliimastreigil potte-panne kokku lüües. Tuua noored korraks nö juurte juurde tagasi ja tutvustada neile kuidas toimub looduse ja inimese koostöö üksteisele kaju tegemata. Peaasi, et noorel on baasteadmine looduses toimivast, kliimasüsteemidest ja seda saab õppida maksimaalselt looduses liikudes, mitte pelgalt Youtube videoid vaadates.
Tuletan meelde, et kliima muutub pidevalt, sellele me „näppu ette“ panna ei saa. Küll aga rääkides inimtekkelisest kliima muutusest, on meil kõigil võimalus ja kohustus elada selliselt, et Maa jääks peale meid terveks. Meie eeskuju, hääl ja tegu peab takistama saaste teket, reostuse teket, ületootmise vältimist, ületarbimist, toidu raiskamist jmt. Ise noortele eeskujuks olles ja neid kogukonnas infotegevuse juures aidates, suunates, suudame me juhtida keskkonnaprobleemidele tähelepanu ka riigi, miks mitte ka maailma tasandil (Greta Thunberg).
Olles ise erialaselt hüdrometeoroloog ja töötades praegu noortekeskuses, siis ei ole mul keeruline noortele rääkida keskkonnaprobleemidest ja eriti seda, mis puudutab kliima muutusi.
Lisainfo: jaanika.palm@raad.tartu.ee
