Inimese tervis ja vaimne heaolu on ikka käinud looduse rütmiga käsikäes – vähemalt nii on see minu puhul. Talvel elan ma justkui säästurežiimil, tehes nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik. Väljas on pime ja külm ning ainuke mõnus koht tundub olevat voodis teki all, kus on täpselt Eesti ilmaga toimetulekuks sobiv soojus, mugavus ja pehmus. Suvel aga magan vähem, seiklen rohkem ja olen märgatavalt paremas tujus. Naudin hea meelega päikest, sooje õhtuid ja põnevaid trippe sõpradega ja perega.
Sügis ja kevad aga on sellised vahepealsed olevused – sügisel justkui saab elatud suveenergia pealt, kuni päikesevarud otsa saavad, loodusest värvid ära kaovad ja jalg esimest korda üleni poriseks saab. Sellel hetkel tahaks mõne hane jalast kinni haarata, et ka temaga koos lõunapoolkerale ära lennata. Kevadet aga on minu jaoks vaimse tervise kontekstis väga keeruline määratleda. Läheb justkui valgemaks ja ilusamaks – lilled hakkavad õitsema, linnud laulavad ja märgata on lootust, et lumi sulab lõpuks päriselt ära. Samas on ikka peal nii suur uni, kohustusi tundub olevat järjest rohkem ja energiat järjest vähem – justkui poleks viimased kuus kuud üldse D-vitamiini võtnud ja see hakkab alles nüüd tunda andma.
Juba teist aastat järjest on see kevad veel veidram ja ebamäärasem. Järjest ilusamat ilma ja sulavat lund saab nautida enda koduseinte vahelt arvutiekraani tagant. Teades, et ma olen selline inimene, kellel hakkab ühe koha peal kergesti igav, on see aeg minu jaoks olnud väljakutseid pakkuv. Suure reisihuvilisena on raske harjuda sellega, et kõige eksootilisem koht, kus ma käia saan on Zoomis valitav palmitaust või Google Mapsi Street view, ning parim transport on kondimootor või jalgratas.
Kuigi neid võib pidada „esimese maailma probleemideks“, siis ei saa ma eitada seda, et see mõjutab tugevalt ka minu energiataset ja vaimset tervist. Samuti on mul raske harjuda vähese inimkontakti ja sotsiaaleluga. Meelde tulevad lugematud filmid ja raamatud, mis kajastavad seda, kuidas tehisintellektid maailma üle võtavad ja hakkavad asendama inimsuhteid ja sotsiaalsust, sest inimesed muutuvad järjest antisotsiaalsemaks. Olenemata sellest, et videokõnedes ja telefonivestluses suhtlen ma ikka teise inimese, mitte arvuti endaga, siis tundub see siiski inimfaktorit suhetes siiski vähendavat.
Mis siis teha, kui lisaks tavalisele kevadväsimusele lisandub veel ülemaailmne lockdown? Ega mul mingit kõike ja kõiki hõlmavat lahendust ju polegi. Ma näen seda igal pool enda ümber, et inimestel on motivatsioon kadunud ja stressitase laes. Keegi ei jõua, ei jaksa ega viitsi ja meile ei saa seda ka ette heita, kuid ehk saame seda kuidagi kasvõi enda lähedaste seas vähendada?
Kutsume sõpru jalutama ja rattaga sõitma ja küsime pereliikmete käest, kuidas neil läheb. Ennekõike hoolitseme selle eest, et me ise saaksime piisavalt süüa, magada, suhelda, muresid ja rõõme kurta ning võtta ka eelnevalt nimetatud D-vitamiini, millest eestlastel alati puudus on. Kui sellest aga jääb väheseks, siis ei ole kunagi liiga kiiret perioodi, et parandada enda tervist ning tegeleda enda probleemide, väsimuse ja stressiga põhjalikumalt ja vajadusel spetsialisti abiga, sest vahepeal ei tulene enesetunne ainult aastaajast, ilmast ja kohustuste hulgast. Kutsun seega kõiki üles hoolitsema enda eest ning seisma selle eest, et meil oleks hea olla ja jaksu, et suvine päike ja vabadus ära oodata.
Lõpetuseks jagan mõned kohad, kust toetust ja abi saada:
https://envtl.ee/
https://peaasi.ee/
http://enesetunne.ee/spetsialist/mis-on-vaimne-tervis/
https://www.kriis.ee/et/vaimne-tervis-koroonakriisi-ajal
https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/patsiendile/patsiendile/laste-ja-noorukite-vaimse-tervise-keskus
Lisainfo:
Liisi Trumm
liisi.trumm@raad.tartu.ee