Matk Piusa ürgoru matkarajal 
18.-19. august
~15 km
Oma mälestusi matkast jagavad noorsootöötajad ja matka korraldajad Elisabeth ja Liisi ning matkal osalenud noor Aliise-Gea Vares:
Alustasime oma matka Tartu bussijaamast. Ootasime Tartu-Võru bussi, mis jäi natukene hiljaks. Kuna meid oli 16, siis läks ka meie asjade mahutamise ja bussipeale saamisega aega, seega läks ka Tartust väljasõiduga kauem. Lisaks sellele, selgus meile, et me ei jõua oma järgmisele ega ülejärgmisele maakonnaliinile. Kui me Võrru ära jõudsime siis pidime pool tundi ootama oma järgmist bussi, kus oli õnneks ruumi ja me kõik (kaasa arvatud tava- reisijad) mahtusime ilusti ära.
Olime jõudnud linnusesse. Meil kõigil oli 15-minutit aega seal ringi käia. Kui kõik olid linnuses ära käinud, tegime väikese tutvumisringi, rääkisime läbi meie teekonna, jaotasime ära toidu varustuse ja telgid ning asusime teele. Meie teekond algas Vastseliina linnuse mõisapargist ja suundus läbi kohalike põldude (kus oli väga palju puuke). Vahetevahel kõndisime mööda kruusateed, kord maanteed ja ka nõgeseid täis karjamaad. Ületasime ka paaril korral Piusa jõge üle ilusate sildade.
Olime jõudmas esimese päeva sihtpunkti, kui hakkasid tulema kõrgustikud ja järsud allakäigud. Kõige tihedamini oli kuulda lauset “Liisi ma löön su maha!!!”.* Aga see-eest olid vaated i-m-e-l-i-s-e-d.
Jõudsime Härma lõkkekohta, otse Härma müüri kõrval. Telkimise algus oli väga lahe. Jaotasime ära telgid, panime need üles ning läksime Piusa jõkke ujuma. Jõgi oli meeletult külm, aga see oli väga meeldejääv kogemus ja toreda seltskonnaga käies ei tundunud vesi nii külm. Elisabeth* sai kõikidelt noortelt pähe vees käimisega. Siis tegime süüa. Õhtusöögiks olid makaronid lihakonserviga ja Liisi koduaia kurgid-tomatid.
Kui kõik olid söönud, siis hakkasid noored mängima. Osad mängisid pudelitega, osad rääkisid niisama, ning ühe noore positiivse üllatusena saime teada huvitavaid fakte Setomaa kohta. Tollel hetkel nägime eemalt õrnu äikeselööke. Vaatasime ka pilveradarit, aga meile tundus, et see pilv, mis tuli Läti pealt, ei tule meie kohale. Vaatasime veel natuke tähti ja läksime kõik oma telkidesse ära. 
Kella poole kahe ajal hakkas asi hapuks kiskuma. Meie lähedale oli jõudnud äike. Tollel hetkel olid üleval ainult paar noort ja töötajad. Telkidesse oli näha valgussähvatust, õnneks siis veel ei müristanud. Elisabeth helistas ka häirekeskusesse ja küsis nõu, mida me edasi peaksime tegema. Meie olukorra tegi ohtlikuks see, et me viibisime veekogu juures, me olime telkidega sisuliselt lagedal platsil, meil oli liivakivipaljand kõrval ning me olime lõkkeplatsi kõrval, kus oli metallpulk maa sees ning äsja kustunud söed. Meile öeldi, et senikaua, kuni me müristamist ei kuule, on kõik korras ja me vajadusel saaksime seal oma öö veedetud. Kella kahe ajal tuli esimene suur ports vihma. Vihma kallas tõesti nagu oavarrest. Umbes sellel ajal jõudis meieni ka 
müristamine. Kogu see trall ja “disko” kestis umbes kella neljani. Siis käis suur välk ja pauk. Kohe meie lähedal lõi äike puusse. Siis oli meile selge, et sinna me ei jää. Olime oodanud niigi viimse piirini. Õnneks oli üks noor, kes oli sealt kandist pärit, välja otsinud lähima majapidamise ja meie õnneks oli tegu puhkekülaga, kuhu me koheselt ka helistasime. Nad olid lahkesti nõus meid vastu võtma. Niisiis oli meie hommikune äratus kell neli, esmased ja tähtsamad asjad kaasa ning hakkasime läbi äikese ja müristamise Jõeveere puhkeküla poole kõndima.
Meid võeti seal väga soojalt vastu. Perenaine tõi meile teed ja vett. Paljud kasutasid veel võimalust magada kuni oli hommik käes. Me sõime võileibu, mille tegemise materjalid öösel kaasa võtsime ning jõime veel teed. Siis jagasime seltskonna pooleks. Osad jäid puhkekülla putru keetma ning osad läksid telkimisplatsile tagasi, et telgid kokku panna. Ühe noore vanaisa oli ka lahkesti nõus meile appi tulema, et meie kõikide asjad puhkekülla tagasi viia. Siis sõime veel putru, mängisime kaarte ning saime kätte matka tunnistused.
Kuna meie bussini matkarajalt Võrru oli aega, siis oli meil vaba graafik kuni minekuni. Noored mängisid maffiat, mõned proovisid veel magada ja lobiseti ka niisama. Tasapisi jõudis kätte aeg liikuma hakata. Panime oma varustuse kokku, andsime edasi kõige suuremad tänud Jõeveere puhkeküla perenaisele, ja meie viimane lõik matkast sai alata. Jalutasime umbes 2 km mööda kruusateed kuni jõudsime maanteele, kust paistis ka meie bussipeatus. Bussijuht, kes meid peale võttis, oli ülimalt vastutulelik ja abistav: tegi meile tagant ukse lahti, et saaksime oma varustuse panna kõige taha ja aitas ka varustust bussi panna. Vallutasime bussi tagumise poole ja kuna meid oli palju, siis vallutasime ka vahekäigu. Tagasisõidul uurisime noortelt, kuidas nad tundsid end peale sellist suurt seiklust. Uniselt ja väsinult vastasid nad meile, rõõmsad näod peas: aitäh, et te sellise matka korraldasite, millal järgmine tuleb?:) Võrus said noored enne Tartu bussi käia poes ja endale maiustusi osta. Bussisõit Tartusse kulges vaikselt, sest enamus magasid.
Noorsootöötajate Liisi ja Elisabethi kommentaar:
See oli meie esimene korralik matkakorralduse kogemus. Ja kogemus missugune veel. Üleüldiselt jäime rahule ja matk oli edukas. Noorte tagasiside oli kõikidele raskustele vaatamata väga positiivne ja oodatakse juba järgmist seiklust. Eriti oli meeleolu rahulolev, kui teise päeva hommikul sai hommikupuder söödud :). Mida järgmisel korral teisiti teeksime, olekski veidi vähem loota radarile ja pilvede sobivale liikumisele, mis puudutab äikesetorme ja rahet. Mida varem sellistes olukordades tegutsema hakata, seda parem. Pigem karta kui kahetseda. Siiski oma optimismi me ei kaotanud. Kui järgmine kord tuleb äike, siis teame mida teha, aga vähema pärast pole mõtet siiski liikuma hakata, noored nii kui nii magavad maha selle tormi (vähemalt enamus, enne peab olema piisavalt füüsiline matk).
* Loos käsitletud nimede selgitus-
- Elisabeth- noorsootöötaja, matka korraldaja
- Liisi- noorsootöötaja, matka korraldaja
