Artikli autor Sära-Sthella Tohv
Sotsiaalsed professioonid nagu ka noorsootöö said enamasti alguse 19. sajandi heategevuslikust tööst, mida viisid sageli läbi usulised organisatsioonid ja vabatahtlikud (Kötsi, 2017). Tänapäeval aga on noorsootöö kujunenud välja teaduspõhiseks professiooniks, mis on palju rohkemat kui pelgalt “lulli löömine ja lastega mängimine”. Siiski on vaja teha veel palju tööd nii valdkonnasiseselt kui ka üldises ühiskonnas, et arvamust noorsootöö tõsiselt võetavusest muuta. Sealjuures tuleb ka noorsootöötajal ennast väga hoida, et mitte läbi põleda.
Noorsootöötaja igapäevaelu on naljaga pooleks tõepoolest nagu Hunt Kriimsilma 9 ametit. Oma töös omandame vundamendiks vajaliku hariduse, õppides noorsootöö eetikat, arengupsühholoogiat, nõustamist, pedagoogikat, sh ka hariduslike erivajadustega tegelemist, kogukonnatööd jms (Kogukonnaharidus ja huvitegevus, 2024), et tagada professionaalne ning kvaliteetne noorsootöö teenus nii noortele kui ka suuremale kogukonnale. Noortekeskus ei ole pelgalt piljardilaud, vaid suures pildis koondab see enda alla mitteformaalse haridusasutuse, nõustamis- ja vabaajakeskuse tunnused.
Vundamendiks noorsootöös on aga enesejuhtimine. Küsimus ei ole selles, et tööd ja ideid oleks vähe, vaid et võimalusi, mida teha, on lõpmatult. Et mitte igapäevatöö virr-varris ennast unustada, on ülioluline osata ka kõige põnevama projekti juures leida aega päriselt enda tegemisteks ja mõteteks. Siinjuures on üsna cliche tuua välja kõiki vaimse tervise vitamiine nagu uni, liikumine ja toitumine. See on nüüdseks paljudele juba selgeks saanud. Tähtsam, eriti töötaja professionaalsuses, on päriselt märgata ja jagada oma raskeid momente kolleegidega, otsida kõrvalt tuge ning leida nendele probleemidele reaalne lahendus. Kuidas aga tõsta noorsootöötaja kuvandit ühiskonnas, et tagada veel toetavam keskkond riigi poolt? Kokkuvõtvalt on selleks haridus ja tulemuslikkus. Kui tahame muuta noorsootöö tõsiseltvõetavaks, tuleb alustuseks sellest ka ise tõsiselt rääkida, tuues sealjuures välja päriselt tõestatavaid positiivseid muutusi kogukonnas.
Iga inimestega töötav eriala on üsnagi ettearvamatu ja vaimselt kurnav selle töötaja jaoks. Siiski pakub see ka palju hingelist täidet ja rõõmu, võimalust olla teistele inimestele toeks. Et ennast selles keskkonnas hoida ja saada laiemat tunnustust ühiskonnas, on hädavajalik eneseteadlikkus ning mõtestatus oma tegemisest. Ka piljardi mängimine saab olla väga sügavalt mõtestatud ja tulemuslik töö.
Kasutatud allikad:
Kötsi, K. (2017). Noorsootöö kui professioon: noorsootöö professionaliseerumine. Magistritöö. Juhendaja: PhD Ilona-Evelyn Rannala. Tallinna Ülikool, Haridusteaduste instituut.
Kogukonnahariduse ja huvitegevuse õppekava Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias: https://ut.ee/et/oppekavad/kogukonnaharidus-ja-huvitegevus.
Rohkem lugemist:
Mõtestades noorsootööd ja noorsootöötaja rolli: noorsootöö artiklite kogumik. Toimetaja: Tanja Dibou, Ilona-Evelyn Rannala, Autor: Tallinna Ülikool, Eesti Noorsootöö Keskus: https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/119656
