Peaaegu aasta aega tagasi oli osal meie meeskonnast võimalus käia Islandil õpirändel läbi Erasmus+ rahastuse. See andis meile võimaluse külastada pealinna Reykjaviki kohalikke noortekeskusi. Saime seal tutvuda nende töötajatega; sellega, millised nende noortekeskused välja näevad ning mida sealne noorsootöö endast kujutab. Üks põhilisi asju, mis enamikele meist silma jäi oli see, et nende keskuste interjöör oli väga kodune ning loominguline – seintel oli palju pilte, joonistusi, maalinguid ning graffiti teoseid, mis olid kõik noorte endi tehtud. See pani ka meid, eriti just Lille tiimis, mõtlema, kas ja kuidas saaksime ka oma noortetuppa rohkem noorte enda loovust tuua. Seni on meil olnud igavad, tühjad valged seinad, kuhu peale paneme aegajalt infopostreid. Küll aga on meil juba väga äge läbikäigu nurk, mille üks noor ise disainis ja graffiti spreivärvidega üleni ära kaunistas – siinkohal suured kiidusõnad Anna-Triin Pensale! Islandilt tagasi jõudes jäime sellest mõttest unistama, et ka meil võiks olla ikkagi rohkem mingi efektiga seinamaalinguid, mis annaks toale särtsu juurde.
Esmalt kogusime noortelt endilt niisama sisendit selleosas, mida nemad sooviksid ja millised mõtteid neil tulevad. Sellele järgnevalt tegime Canvas paar ideede lehte, kuhu panime umbkaudsed sketchid, mis seintele ja kuhu tulla võiks, andes samal lehel võimaluse panna oma arvamusele vastavalt linnukese valikuvariantidele “Jah” ja “Ei” kas idee noorele meeldib. Kohandasime plaane vastavalt ja üritasime noori ning nende arvamust kaasata protsessi nii palju kui võimalik. Olles jõudnud lõplikele otsustele kuhu ja mis täpselt tuleb, oli aeg hakata piirjooni seintele tegema. Olime arutanud, et me tahaks kindlasti lasta noortel endil neid värvida ja maalida, kuid tulenevalt sellest, et piirjoonte tegemine oli väga pikk, detailne ja kannatust nõudev protsess, siis selle otsustasime ise ära teha. Selle jaoks kasutasime projektorit, millega lasime pildi suurelt seina peale ja selle järgi joonistasime harilikupliiatsiga kõik ette. Selleks hetkeks kui me selleni aprillis-mais jõudsime, ei käinud meil ka kahjuks enam eriti palju noori noortekeskuses, mis tegi nende kaasamise samuti keerulisemaks, kuid andis meile hea võimaluse see esimene osa ise ära teha, et peale seda saaks anda noortele vabamad käed. Eriti aeglastel hetkedel värvisime ka töötajatega mõned kergemad või väiksemad pildid ära, et hakkaks tekkima juba mingi efekt tuppa, mis noori veel rohkem inspireeriks.
See on juba traditsiooniks kujunenud, et kui juulis on Autovabaduse Puiestee, siis on Lille noortekeskus samal ajal kinni. Seoses sellega otsustasime, et see on ideaalne aeg lasta maalimise vastu huvi tundvad noored keskusesse, et neil oleks hea rahulik oma teost elluviia. Panime üles Lille noortekeskuse Instagrami strorysse üleskutse, et leida konkreetseid noori, kellel oleks ka päriselt see huvi midagi sellist teha. Meil läks ülisuper-hästi ja saime endale kaks väga entusiastlikku ja osava kunstikäega noort, kes siis juuni lõpus-juuli alguses käisdki meil noortetoas värvimas, mille tulemusena on meil nüüd palju ägedamad seinad!
Küsisime ka noortelt endilt protsessi osas tagasisidet, mida saad lugeda siit:
Teele Lestal
1. Tutvusta ennast natuke ja kuidas sattusid võimaluse otsa, et meile maalima tulla
Olen 18-aastane neiu, kes õpib Tartu Rakenduslikus Kolledžis siseviimistlust. Sain selle võimaluse, kui komistasin Lille noorteka Instagrami story otsa, kus pakuti sellist võimalust/kogemust, kus saaks noorteka teha selliseks noortele meelepärasemaks ja värvikamaks.
2. Mis oli pildi maalimisel kõige raskem? Miks?
Pildi juures väga rasket ei olnud midagi, see oli juba isegi lihtne, kuigi vahest oli seal noori, kes natuke lärmasid ja oleksin tahtnud teha vaikuses, aga see ei olnud väga suureks probleemiks.
3. Mida nautisid protsessi juures kõige rohkem?
Protsessi juures nautisin seda, et sain noortekale uue ilme luua ja sellest osa saada. Lisaks oli seda värvides hea rahustav ja võimalus mõtteid mujale saada keskkonnast. Olen ka niisama joonistanud mõtteid ja tundeid välja, mis on vägagi rahustav. Mulle meeldis kõige rohkem selle protsessi juures see, et ma sain jätta enda jalajälje noorteka ja pildi sisse oma hea tahte, hoole ja armastuse.
Juliana Klement
1. Tutvusta ennast natuke ja kuidas sattusid võimaluse otsa, et meile maalima tulla
Tere! Ma olen Juliana Klement, Tartu linna noortevolikogu viienda kooseisu liige. Samuti käin ma Tartu Lastekunstikoolis. Ma jälgin Tartu noortekeskuste Instagrami ja nägin postitust, kus oli kutse tulla seinamaale tegema.
2. Kumba pilti oli raskem teha – Barti või Minecrafti kujusid? Miks?
Raskem oli teha Minecrafti kuna see nõudis rohkem detaile ja läbimõtlemist.
3. Mida nautisid protsessi juures kõige rohkem?
Protsessi juures mulle meeldis kõige rohkem jälgida kuidas see pilt muutub aina reaalsemaks seintel. Mind aitas ka minu sõbranna Emilia Bulattšik, keda ma väga tänan selle eest.
Väga suur tänu meie keskuse noorsootöötajale Liisi Soole, kes tegeles selle projektiga väga aktiivselt ning panustas ka meie tiimist kunstiliselt kätt külge pannes kõige rohkem! Eriti suured tänud meie imelistele noortele, kes andsid oma panuse, et meie noortekeskus oleks ka nüüd nendele meelepärasem ja kodusem!
Artikli autor Helen Voogla