„We discussed and wanted to let you know that we would be happy to accept you for volunteering in Anne youth center! […] Arrival date latest 31st of August!” – I recieved this e-mail on the 14th of August on a Friday, on a very hot day in Hungary. After my first reactions – running up and down in the house, screaming with joy, calling my family members and friends – the despair ran through my brain: okay, but how can I manage to put enough stuff into a big luggage and a travel bag for a year? Because I undertook no less than to spend a whole year in a country foreign to me: in Tartu of Estonia. Anyone, who has ever been away from home at least a week may knows it is not an easy task especially for a woman like me – my father could tell some stories about that.
Let’s see, how I have dealt with this! Spoiler alart – if someone would be surprised: not very well.
My very first and most important mission was to find the right luggage. It seems trivial but it is very important to find and choose the perfect „travel partner” because you will spend togehter the next few months for better or worse. However most of the time it will be in a corner of the room or better yet in the wardrobe, there may be an opportunity at any time to visit more distant places and then it is the most needed thing to have. Also the appearance is not all: a beautiful green colour, a lot of smaller or larger pockets worth nothing if one of it’s wheels breaks the first time it is used. Well, transport is not easy for even for a person on the cobbled, potholed streets of Riga – but this is an other story.
After a lifel
ong or at least a year of friendship was made, I started to compiling a list about what I might need the next few months. Ahh, this sentence sounds so good but it has nothing to do with the reality. I am an organized person but since I only had a week to prepare for everything, I followed a less good solution. One day before my flight. I opened all the doors of my closet and I was waiting for a miracle: for the required garments to fly into my suitcase – meanwhile keeping the weight limit in their mind. Unfortunately this has never happened so it was my job to sort them out by one and decide which one I would love to wear over and over again. I faced the most difficult decision of my life: how many T-shirts do I really need from ten of a kind; how many sweaters will cover two seasons; which is the perfect coat for the rainy, colder autumn days – however since then I’ve learned that there is a difference between 13°C and 13°C –; and last but not least, which skirt and dress can come with me. I took a tearful farewell from some of them… (God save the parcel service!) Not to mention the shoes which should be comfortable enough for constant running because I am not that person who can walk many kilometers without any problems in high heels.
A few upsets and a couple of strenuous hours later I sighed: I succeeded. Then suddenly I realized that there is not enough space for the bathroom- and makeup products. But my friends reassured me: it is unnecessary to take everything with me because there are shops in Estonia as well – What a genious! 😀 following their rules I only packed the most important things for a couple of days until I could go shopping. I left the easiest part last, my computer and the electronic gadgets.
Finally I was really proud of myself, I managed to put everything into the luggage and the suitcase. However somehow something went wrong because according to the scale my packages were heavier all together. I started shouting in despair and my mother – my supporting angel – said that don’t worry, we could do this and she started to reorganizing everything. At the end I don’t know how buta t the end there was an extra unused kilogram.
The next morning before I pulled the zipper I checked at least five times that I had all the documents with me. Then I took a last measurement to see nothing happened during the night and then we headed to the airport and after saying goodbye to my family, my biggest adventure of my life so far has begun.
EST:
Kuidas pakkida 28 kilo aastaks?
„Me arutasime ja soovime teada anda, et ootame Teid rõõmuga Anne noortekeskusesse vabatahtlikuks! […] Saabumiskuupäev hiljemalt 31.august!” – Selline email saabus mulle 14. augustil, reedel, väga kuumal päeval Ungarisse. Pärast minu esimesi emotsioone – majas üles-alla jooksmist, rõõmust kilkamist, helistamist perele ja sõpradele – tabas mind meeleheide: olgu, aga kuidas ma mahutan kõik vajaliku pagasisse terveks aastaks? Minu plaan oli elada aasta võõrsil: Eestis, Tartus. Igaüks, kes on olnud kodust eemal vähemalt nädala, teab, et see ei ole lihtne ülesanne, eriti naisele nagu mina – mu isa võib selle kohta mõningaid lugusid rääkida.
Eks näis, kuidas ma sellega hakkama saan! Väike vihje-kui see kedagi üllatab: mitte eriti hästi.
Minu kõige esimene ja olulisem missioon oli leida endale õige kohver. Tundub triviaalne, kuid tegelikult on väga oluline otsida ja valida see ideaalne „reisipartner”, kuna me kavatseme veeta järgmised kuud nii heas kui halvas. Missest, et enamast on ta siiski toanurgas või paremal juhul garderoobis, võib siiski igal ajal tulla ette võimalusi külastada kaugemaid kohti ning siis on see kõige vajalikum ese üldse. Kuid kui oluline on välimus: ilus roheline värv, palju suuremaid ja väiksemaid sahtleid, kui kohvri rattad purunevad esimesel kasutusel? Noh, Riia munakividega auklikel tänaval liiklemine pole isegi inimesele lihtne-aga see on juba teine lugu.
Pärast elukestva või vähemalt aastase sõpruse sõlmimist hakkasin koostama nimekirja, mida mul võiks lähikuudel vaja minna. Ahh, see lause kõlab nii hästi, aga sellel pole vähematki seost reaalsusega. Ma olen organiseeritud inimene, kuid kuna mul oli ettevalmistusteks kõigest nädal, ma järgisin halbdest valikutest parimat lahendust – pakkida üks päev enne lendu. Ma avasin oma riidekapi ja ootasin imet: kõik vajalik lendab ise kohvisse – hoides samal ajal kaalupiirangut meeles. Kahjuks pole seda veel kunagi juhtunud, nii et minu ülesandeks oli asju ükshaaval sorteerida ja otsustada, mida ma ikka ja jälle tahaksin kanda. Seisin silmitsi oma elu kõige raskema otsusega: mitut T-särki mul kümnest ikkagi vaja on; mitu kampsunit katab kaks hooaega; mis on parim jope vihmasteks sügisilmadeks – siin olles olen mõistnud, et 13 kraadil ja 13 kraadil on vahe – ja lõpuks, milline seelik ja kleit saab minuga kaasa tulla. Mõnede esemetega jätsin veel pisaratega hüvasti… (olgu jumal tänatud pakkide saatmise võimaluse eest)! Rääkimata jalanõudest, mis peaksid olema piisavalt mugavad jooksmiseks, sest ma ei ole see inimene, kes suudaks probleemideta läbida kilomeetreid kõrgetel kontsadel.
Peale mõningaid ärritusi ja tundide viisi pingutusi – mu kohver oli pakitud! Kuid järsku ma avastasin, mul polnud kohvris enam ruumi hügeeni- ja kosmeetikatarvete jaoks. Õnneks mu sõbrad rahustasid mind: kõike ei ole vaja kaasa võtta, Eestis on samuti poode – geniaalne eks! 😀 Nende nõuandeid järgides pakkisin vaid kõige tähtsama järgnevateks päevadeks, kuni saan poodi minna. Kõige lihtsama osa pakkimisest jätsin ma viimaseks – arvuti ja muud elektroonilised vidinad käsipagasisse. Lõpuks olin ma enda üle tõsiselt uhke. Ma suutsin mahutada kõik vajaliku käsipagasisse ja kohvrisse. Kuid mingitel põhjustel läks midagi siiski valesti ja mu kohvrid olid vaatamata mu arvutustele siiski raskemad. Ma hakkasin lootusetult karjuma ja mu ema – minu kaitseingel – ütles, et ma ei muretseks, me saame hakkama ja alustas asjade uuesti pakkimisega. Minu üllatuseks jäi lõpuks kohvrisse isegi lisaruumi.
Järgmisel hommikul, enne kohvriluku lõpliku kinni tõmbamist, kontrollisin vähemalt viis korda, et mul oleksid kõik vajalikud dokumendid kaasas. Seejärel tegin viimase kaalumise, veendumaks, et ööga midagi mu kohvriga ei muutunud ning suundusime lennujaama. Pärast perega hüvasti jätmist, teadsin et minu senine suurim seiklus on alanud.
Beáta Pravetz
Tartu Noorsootöö Keskuse Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtlik
