Kevad on alguste aeg ning kuidagi on kujunenud, et kevade lähenemine ning rahutuks muutuv hing toob ka noortekeskusse aina rohkem noori. Võrreldes ülejäänud osaga aasta pimedast ja külmast ajast on talve lõpp-kevade algus näinud Lille noortetoas poolteist kuni kaks korda rohkem noori. Kuid meie seinad pole kummist ning saame vaid kerge kadedusega imetleda Anne noortekeskuse ja Lillekese lastetoa avaraid ruume. Ilma soojenedes tõmbavad päikesepaiste ja sooja mulla lõhn noored muidugi juba pigem õuemurule vaba aega veetma, kuid seni anname oma parima, et olemasolevates tingimustes võimalikult valutult linnulauluni vastu pidada.
Uurisime ka noortelt, kas ja kuidas ajutine ülerahvastatus nende noorteka kogemust on mõjutanud. Kõik küsitletud tajusid sarnaselt noorsootöötajatega, et mõnel õhtul kipub ruumi (ja õhku) väheks jääma ning rahulikku kohta polegi võimalik leida. Sellest enda häirida laskmine oli siiski väga individuaalne: kui mõni noor arvas, et talle suurem seltskond isegi meeldib, siis enamus oli siiski rahvarohkeil õhtutel tajunud suuremat närvilisust ja kõrge mürataseme tõttu ka isiklikku häiritust. Keerulisematel hetkedel tavatsevad nad otsida vaiksemat nurka või vestlust, mõned sukelduvad isiklike kõrvaklappide abil rahustavasse muusikasse. Osad noortest kasutavad teadlikult hingamise meditatiivset mõju, mõned soovitavad õue jalutama minna või hoopis vahelduseks noortekeskuse saalis mõnd füüsiliselt aktiivset tegevust proovida. Näiteks kiire pooltund õues lumepalle loopides andis juba märgatava selginemise efekti. Kui piljardi mängimise võimalust tuuakse välja kui üht viisi närvide rahustamiseks (tegevusele keskendumine), siis teisalt loob piljardikuulide kolksumine omakorda lisanduvat müra. Nokk lahti, saba kinni.
Noored soovivad rohkem põnevaid tegevusi ja üritusi, mis tooks argipäeva rütmi ootusärevust. Eks leia siit arutelukoha, millised üritused kellegi jaoks põnevad on ning kas nendega ka entusiastlikult kaasa tullakse. Iganädalane tegevuskava vajab läbiviimiseks samamoodi noorte huvi, ruumi ja õhku, mida on rahvarohkeil õhtuil tihti keeruline saavutada.
Heameelt teeb see, et mitmed noored jagavad oma rõõmu noortekas käimise üle, sest leiavad siit mõttekaaslased ja usaldusisikud, kellega elu tõuse ja mõõnu lahata. Muu seas leiab äramärkimist ka noorsootöötajate panus, sest noortekas tuntakse end hästi ja hoitult. Loodetavasti märgatakse ka viimaste pingutusi müra- ja draamataseme kontrolli all hoidmisel.
Ilmselgelt tekitab nii füüsiliselt kui emotsionaalselt tihe õhtu palju arusaamatusi – nägelemisi ja pahasti ütlemist tuleb ikka rohkem ette õhtutel, kui vaba istumispinda enam ei jagu. Kõik küsitletud noored lisavad ka teatud vihjega, et neile meeldib, kui noortekas on palju “oma” inimesi – sõpru, kellega juba pikema aja jooksul on harjutud. See tunnetuslik eristamine on ühe kesklinnas asuva noortekeskuse puhul muidugi vältimatu, sest nö püsikunded vahetuvad ja uusi inimesi liigub ikka meie ruumidest läbi. Ilmselt vääriks meie linna pulbitsev noorteskeene veel üht (või ka mitut) keskust, mis jagaks noortele inimestele seda nii väärtuslikku kogukonna- ja koosloometunnet. Seniks kasvatame aga noortes võimekust enda ja teiste piiridega arvestada ning ootame lume sulamist ja Lille mäe haljendamist.
Artikkel: Riin Palumets
