Kas tunnete rahvusroogasid, mida olen maininud artikli pealkirjas? Kust maalt nad on pärit, mis rahvustel on need toidud tihti laual, mis toiduaineid pannakse sinna sisse? Kui ei tea, siis ma aitan: mamalõgat süüakse Ukrainas, focaccia on itaalia leib erinevate lisanditega, perepetše küpsetavad udmurdid ja ratatouille pole lihtsalt ühe roti nimi Pixari multikast, vaid prantsuse roog baklažanidest, tomatitest ja suvikõrvitsast.
Selles artiklis tahan ma rõhutada kokanduse kultuuride vahelist poolt. Kokandusklubist on juba palju kirjutatud, teadagi on kokandusklubi kõige populaarsem tegevus noortetoas. Noored õpivad funktsionaalset lugemist ja arvutamist, arendavad peenmotoorikat, samuti õpivad nad töötama meeskonnas, võtma vastutust, jaotama rolle, kaasama ja delegeerima. Kindlasti meeldib noortele kokkamise maagia: kuidas toored koostisained moonduvad kokkade käe all üheks tordiks, supiks või praeks. Ja lõpus saab oma töö tulemusi ära süüa ka!
Mis on aga veel väga tähtis, on kokanduse kultuuriline aspekt: sissevaade erinevate rahvaste ellu ja tavadesse, teise kultuuri kompamine läbi maitsete, arusaam, et maailm on väga mitmekülgne. Eestis süüakse maisi suhteliselt vähe, tavaliselt salatites ja võib-olla pitsa peal. Ukrainas maisi kuivatatakse ja jahvatakse kruubiks, sellest keedetakse putru, kuhu lisatakse juustu ja süüakse soolaselt (ja nii valmibki mamalõga!). Tuttav kapsas hüppab koos munaga lahtise sakilise lihapiruka sisse ja saab udmurdi perepetšiks ning noor saab teada, et udmurdid elavad Venemaal ja kuuluvad samuti soome-ugri hõimude alla nagu eestlasedki.


Julia Barsukova







